Rühmade oluline roll muutustes on üldtuntud. Revolutsioonide ja vandenõude algatajad on (kasvõi ajutiselt) ühise eesmärgi nimel töötavad rühmad. Inimese enesemuutmise toeks on samuti rühmad – olgu need siis anonüümsed alkohoolikud v noortekambad.

Siinkohal tooksin esile Carl Rogersi töö rühmadega (encountering groups).
Kuigi alanud humanistliku käitumisteraapia raames, laienes see nt kuuekümnendatel aastatel USAs ka sellisesse valdkonda nagu piirkonna koolireform. (Rogers 1973: 157-161). Seal oli keskmes erinevate osapoolte (lapsevanemad, õpetajad, kooli ja haridusadministraatorid ning –juhid) kohtumised 2-3-päevasteks koostöö sessioonideks vastastikuse mõistmise saavutamiseks ja arusaamade ning käitumismustrite muutmiseks.

See tähendab, meie terminoloogias, tööd viies võtmevaldkonnas. Siin on nähtav analoogia mitmete 1987.- 88. a haridusreformi nähtustega ja kooliarenduse ning õpetaja-hariduse projektidega 1990ndatel Eestis. Tuleb rõhutada, et on oluline erinevus mõneks tunniks kogunevate otsustusrühmade ja mitmepäevaste sessioonidena v muul moel pikemat aega koos töötavate rühmade tegevuse mõjul, tulemustel nii organisatsiooni kui indiviidi seisukohalt.

Rühmi kui muutuste keset on uurinud H Arrow, kes toob esile väikerühmade arengu seaduspärasused toetudes üldisele süsteemiteooriale, dünaamilisele süsteemiteooriale ja kaoseteooriale. Nii mõistetakse rühma kui holistilist ja dünaamilist süsteemi. (Arrow, 2000, 4)

Arrow lähenemises mõistetakse rühma all lõdvalt seotud süsteemi vastastikku üksteist mõjutavatest ja sõltuvatest liikmetest, projektidest jm, millel on ühine kollektiivne identiteet. Rühmal on ajalised ja psühholoogilised piirid, rühma liikmed teadvustavad rühma kui sellist ja identifitseerivad end selle liikmena. See tähendab, et lihtsalt ühe laua taga ühekordses arutelus osalejad ei moodusta rühma selles mõttes. (Siit tuleneb vajadus kasutada tiimi mõistet kui teatavale ülesandele orienteeritud püsivama kooslusega ja pikemat aega perioodiliselt kogunevat rühma.) See võib olla nii formaalne rühm organisatsioonis kui mitteformaalne sõprade rühm. (Arrow 2000: 4-5)
Rühmade uuringutes, rühmakäsitustes on viimase kümnekonna aasta jooksul tõusnud esile 20 sajandi keskpaiga lähenemistest erinevad käsitused.

Rühmi nähakse:

• informatsiooni töötlemise süsteemidena;
• konflikti-juhtimise ja konsensuse-taotlemise süsteemidena;
• liikmete tegevuse motiveerimise, reguleerimise ja koordineerimise süsteemidena;
• tiimidena organisatsioonides – rühmad kui organisatsiooni põhiühikud;
• liikmete õppimise, kohanemise ja reguleerimise edendamise vahendina. (Arrow 2000: 19 - 22)

Arrow rõhutab, et positivistlik-analüütilises paradigmas tehtud varasemad uuringud on ülimalt väärtuslikud kuid jätavad kõrvale kolm põhilist loomujoont – rühmad on keerulised/komplekssed, kohanemisvõimelised, ja dünaamilised. (Arrow 2000: 26 - 29)

Pean oluliseks rõhutada, et rühmad on pidevas vastasmõjus oma organisatsioonilise keskkonnaga ja oma üksikliikmete individuaalse arenguga. Koolisituatsioonis on kahtlemata oluline ka see, kas rühm moodustatakse väljastpoolt tuleva ülesande formaalseks täimiseks või on see initsieeritud nii, et rühma moodustumise ja käivitamise aluseks on osalejate sisemine motivatsioon ja entusiasm.

Mõlemal autoril on keskne indiviidi individuaalne ja rühmas toimuv teadvustamis- v refleksiooniprotsess, kuigi nt Rogers kasutab pigem mõistet teadvustamine (awareness) mõlemas tähenduses. Rühma areng ja refleksiooniprotsessid indiviidi ja rühma tasandil on kesksed eriti teadmusjuhtimise aga ka õppiva organisatsiooni mudelis, nagu on korduvalt rõhutatud.

Individuaalse refleksiooni all mõistetakse antud juhul protsessi, mille läbi indiviidid aktiivselt problematiseerivad, panevad küsimuse alla oma oletused, eeldused, veendumused ja usu oma töö sisu, protsessi kohta, et edendada oma tegevuse kvaliteeti.

Kollektiivse, rühma refleksiooni all mõistetakse protsessi, mille läbi rühmana toimivad indiviidid aktiivselt problematiseerivad, panevad küsimuse alla oma oletused, eeldused, veendumused jõudes jagatud/ühise arusaamiseni mis viib uue teadmise või tegevuseni.

Individuaalne refleksioon saab rühmas toimuda tõhusalt vaid siis, kui on olemas vastastikune usaldus. Individuaalsed refleksioonid rikastuvad ja kombineeruvad rühma-refleksioonis, rühmade refleksioonid – organistsiooni kui terviku omas. Siin on niisiis analoog teadmusringlusega – kus samast protsessist kõneldakse varjatud ja väljendatud teadmuse mõistetes.

Järgmiseks saamuks oleks rühmade-tiimide vaate tõlkimine-rakendamine koolile kohaseks, pidades silmas, et kool selles mõttes algab kõige väiksemast-nooremast lapsest ja hõlmab kõiki kooliga seotud inimesi, juhtkond ja hoolekogu kaasa arvatud.