Tänapäevane multidimensiooniline õpiruum (koos virtuaalsuse ja piiritu andme- ning suhtlusbaasiga Interneti näol), õppemeetodite käsitlemine mitte “ümbervalamise” vaid “küünlaläitmise” metafoori valguses suunab klassikalise didaktika uutele radadele. Mängulisus, mittetraditsioonilised võtted (värsid, anekdoodid, kõnekäänud, joonistamine-maalimine-voolimine jne) teadvuse konversiooni algatamiseks jne on siiski vähe levinud ning läbimurre selles vallas alles toimumas. Kas selle läbimurde toetajaks on kiirelt arenevad veb 2.0 võimalused (YouTube, Vimeo, Lemill, EduFeedr, Lepress, blogid jms) ning veebipõhiste e-õppe keskkondade kasutamine (nt IVA, Moodle, Edmodo, Dippler jms). Nende võimaluste kasutamine õppetöös oleneb enim õpetajate tarkusest (sh teadmusringluse alustest) ja tehniliste vahendite valdamisest.

Õpetaja/õppejõu-poolne teadlik teadmusringluse ja teadmusloome kasutamine õppeprotsessis võimaldab õpilastel (ja üliõpilastel) saavutada oma tegelike teadmiste ja teadmuse ilmnemise, teadvustada vastava (eemakohase, probleemiga seotud vm) teadmusvälja mitmekesisust, mõnel juhul jõuda oma mentaalse mudeli teadvustamise ja muutmiseni jpm. Sellisena on teadmusringlusega seotud rühmatööd (silmast-silma ja virtuaalsed) jm suunatud traditsioonilise didaktika peateelt kõrvale – loonud “teise sõiduraja”.