Miks siis noored ikkagi „tänaval hulguvad” ja kodus ei istu? Paljud väidavad, et kodus on igav ja mõttetu. Vanemad nääklevad ja käivad närvidele ning väiksemad õed-vennad ei anna rahu. See paneb noori leidma endale sõpru, kelle olukord on sama. Noored tahavad olla seltskonnas ja kui nad seda kodust ei leia või neil on sellest siiber, lähevad nad seda mujale otsima. Kui kaaslased leitud, ei ole nendega kuhugi minna. Tore, kui on kodusid, kuhu võib oma sõpradega sisse marssida, kuid tavaliselt tahetakse ikka mõnda muud kohta. Niisiis kogunetakse tänavanurgal, et eakaaslastega suhelda ja arutleda teemasid, mis tunduvad huvitavad. (Visnapuu 2004).
Tänav – see on nt Viru Keskus ja Vabaduse väljaks, aga ka trepikojad, mahajäetud majad, põiktänavad – ühesõnaga kõik kohad, kus noori leida võib. Uuringutest võib järeldada, et avalikus ruumis toimub sotsialiseerumine sõprade toel. Noored kasutavad avalikku ruumi selleks, et ajada “omi asju”: eemalduda täiskasvanute kontrolli alt, tunda ennast iseseisva indiviidina ning panna proovile oma võimeid, suheldes eakaaslastega. Lisaks sellele selgub, et tihti kasutavad noored kaubanduskeskust kui turvapaika, kuhu põgenetakse probleemsete suhete eest vanematega, et pääseda eemale kodustest tülidest. (Vohli 2009).
Picasso on öelnud kiviajast pärinevate koopamaalingute kohta: „Me pole õppinud mitte midagi kaheteist tuhande aasta jooksul“. Sama kehtib ka tänapäeva elu kohta: paljud noored eelistavad veeta oma vaba aega väljaspool kodu. Nii nagu varasematel aegadel, meelitab tänav põnevuse, uute tutvuste ning vabadusega.

Tänapäeval on noortel väljaspool kodu ja kooli aja veetmiseks mitmeid võimalusi. Loodud on erinevad huvkoolid ning noortekeskused. Näiteks huvikoolis õppimine on eesmärgistatud tegevus; noortekeskuste töös osalemine on vabatahtlik ja üldjuhul kõigile kättesaadav, kuid samas on see ka täiskasvanute poolt juhendatud. Siiski pakuvad nad noortele piisavat vabadust ja võimalusi enda teostamiseks. 

Kuna huvialaringid ning noortekeskused võivad nõuda teatud väljaminekuid, mida kõik noored endale lubada ei saa, veedetakse aega ostukeskustes. Ühiskonnas on maad võtnud negatiivne arvamus kaubanduskeskustes hängivatest noortest, ega taheta isegi kuulata taolise tegevuse põhjuseid. Viru Keskusest on kujunenud Tallinna süda, kust algab ja lõpeb bussiliiklus, kus talvisel ajal on soe ja valge, kus mängib muusika ja kus istumise eest ei pea ilmtingimata raha välja käima.  (Kullassepp jt)