Kasvatusvaadetele võib läheneda kui igapäevase tegevuse valdkonnale – oleme kasvatajad kodus, kutsetöös (lasteaias, koolis, treenerina, nõustajana jne), tänavalgi. Kasvatusvaadetele võib läheneda ka teoreetilisel ja filosoofilisel tasandil, kultuurilisest ja poliitilisest aspektist jne. Kui me ei tee just teadusuuringut, on meie, inimeste, kasvatusvaated segu argipraktikast ja argiteooriatest, vähem või enam teadvustatud inim- ja maailmavaatest.
Käesolev materjal ei taotle ranget ning piiritletud teaduslikku ja filosoofilist lähenemist. Pigem püütakse anda ülevaate levinumatest kasvatusvaadetest selleks, et need oleksid pedagoogi jaoks äratuntavad ning vajadusel, vastava kirjanduse toel, süvendatavad-avardatavad. Seega on “kasvatuskäsitus” käesolevas kontekstis lõiming kasvatustegelikkuses, so reaalelus mõistetavast ja olevast ning teoreetilis-filosoofilisest lähenemisest. Selget piiri nende lähenemiste vahele pole tõmmatud ning mõisted kasvatusvaade, kasvatuslähenemine jms on suurelt jaolt kattuvad.