Haridussüsteemi käsitletakse enim kahel viisil:

• üksikute haridustasandite lõikes (nt kõrghariduse süsteem, üldhariduse süsteem, kunsti- või muusikahariduse süsteem) või

• riigi (ka osariigi, provintsi vm) tasandil.

Just riigi tasandil on sageli otstarbekas kasutada haridussüsteemi kirjeldamiseks kolmetasandilist - makro-, meso- ja mikrotasandi - lähenemist.

Makrotasand – riigi tasand, riigipoolne hariduse korraldus, konstitutsioonilised printsiibid ja seadused, tunnustamine (sertifitseerimine), erivõimaluste (nn era- ja alternatiivharidus, kodusõpe, individuaalsete mittestandardsete haridusteede võimalikkus) olemasolu ja tunnustamine ning ka hariduse finantseerimise alused.

Sellel tasandil põimub haridussüsteem seadusandluse, valitsemise, poliitika (sh finantspoliitika, meediapoliitika), teadusega jmt. Siia kuuluvad ka riiklikud õppekavad, õpetajakoolituse õppekavad jm. Makrotasandil toimub ka interaktsioon välismaailmaga – nt koostöö OECD ning Euroopa Liiduga ja teiste liikmesriikiega, suunised ja normatiivid, koostööorganid (ARCHIMEDES; EURIDIKE, INNOVE jm), rahvusvahelised seosed ja uuringud (PISA, TIMSS).

Mesotasand – hariduse korraldus ja funktsioneerimine KOV või/ja haridusasutuse tasandil, eri- alternatiiv- ja kodukoolide tegelik olemasolu ja võimalused jne. Mesotasandil toimub koolidevaheline koostöö, luuakse ja kinnitatakse kooliõppekavad, muusikakooli või huvikooli või koduõppe õppekavad jm (kui need pole riiklikult kehtestatud).

Mikroasand – haridussüsteemis osalejate tasand, üksikisiku tasand, sh võimalus individualiseeritud õppeks, klassi- ja koolivahetuseks, individuaalsete huvide järgimiseks ja võimete arendamiseks.