Viimase sajandi jooksul on haridus, mis veel paarsada aastat tagasi oli suhteliselt siseriiklik asi, muutunud glaobaalseks nähtuseks. 1970ndatel kõneldi globaalsest hariduskriisist (kirjaoskamatus, noorte töötus jne). Tänapäeval on lisandunud nö globaalne (haridusalane ja tööalane) liikuvus, mis tähendab keelteoskuse suurt rolli, tehnika-tehnoloogia ja kutsealade ühtsete standardite vajalikkust. Formaalne nõutav kooliaeg on pikenenud 3-6 aastalt 20. saj algul ca 10-12 aastani 21. saj algul (pea kõigis arenenud riikides), õpitavate ainete hulk ja sisu on saja aasta jooksul samuti tohutult muutunud.

Kiired muutused õppimise-õpetamise sisus, õppe kestuses jne on muutnud ka arusaama sellest süsteemist, milles toimub õppimine-õpetamine ja selle kavandamine ning arvestamine - st haridussüsteemist.

Kõige laiemalt mõistetuna hõlmab haridussüsteem tänapäeval nii kohustuslikku e formaalharidust kui elukestvat õpet. Selles vaates kuulub haridussüsteemi ka kutseõpe, era- ja erikoolid, igasugune huviharidus, medias pakutav teave ja moraalsed mudelid, sõpruskonna ühised tervisejooksud, beebikoolid ja väärikate ülikoolid (Tartu Ülikooli ja TTÜ huviloengud pensionäridele).
Sedavõrd laias tähenduses kasutatakse haridussüsteemi mõistet siiski harva.

Haridussüsteemi all mõistetakse tavaliselt lasteaiaga (alusharidus) või põhikooliga algavat ja kõrgkooliga lõppevat õppeasutuste süsteemi, mille juurde kuulub ka reglementeeritud (kinnitatud õppekavadega) hariduse sisu ning haridusastme läbimise kord.