Laialtkasutatud didaktiline kolmnurk seob ühte tervikusse õpetaja, õpilase, teadmise/teadmuse. Muidugi on need laiad üldmõisted ja “õpetaja” all mõistetakse kõike haridussüsteemis õpetaja-rolliga seonduvat. Teadmuse all mõistetakse ainedidaktilises kolmnurgas teadaolevat ainevaldkonna teadmust (nt matemaatikas (vm aines) ning seda osa teadmusest, mida kajastab õppekava, aga ka teadmust sellest, kuidas seda sisu õpilasteni viia. Ülddidaktilises kolmnurgas on aineteadmuse asemel üldine teadmus pedagoogikast.

Mõned didaktilise kolmnurga variandid keskenduvad kitsamalt: õppeaine (eesmärk ja tulemus), õpetamine ja õppimine, jättes tagasisidestamata õpetamise-õppimise. (Vt nt H Kikas, http://www.tlu.ee/files/arts/10274/Heldi1e2ab46ccd51bdb223a59b16aab9ea13.pdf)

Konsrtuktivistlik ja humanistlik lähenemine didaktilistele suhetele rõhutab tagasisideprotsesse.

Lisaks sellele on 21 saj alguses nö suletud didaktiline kolmnurk loovutavamas kohta “avatud didaktilisele kolmnurgale”, kolme põhikomponendi vahel on kahepoolsed sidemed, vastasmõjud ning kogu suhete ja tegevusväli on paindlik ning avatud nii süsteemisisestele kui süsteemivälistele ja info-allikatele. Sellesse mudelisse sobib nt avastusõpe, eriti kui see toimub ilma nö ettekirjutatud stsenaariumita ja vahendite valik on suhteliselt vaba.
(vt nt http://markusmind.files.wordpress.com/2011/10/open_didactic_triangle.png)

Veel üheks arenguks on klassikalise didaktilise kolmnurga  ülekasvamine didaktiliseks ringiks või pentagrammiks (vt http://oaks.nvg.org/eg6ra14.html). Toodud joonised toetuvad M Uljensi monograafiale kaasaegsest didaktikast (Uljens 1997).

Didaktiline ring sisaldab mõistet catechisation, mis tähendab küsimuste abil suunavat õpetamist (nagu nt sokraatiline dialoog). Selles ringis on iseenesestmõistetavaks metoodiliseks aluseks õppija kogemus, elamus, ning õpetaja-informeerija ja õppija suhe on interaktiivne vastasmõju.

Didaktiline pentagramm pakub kogumi didaktilisi kolmnurki, mis üksteist vastastikku toetavad. Selle kujundi eeliseks on ka enesekohaste aspektide (eneseabi, ise- e sõltumatu õppimine) ja juhtimisaspektide esitamine.

Niisugune muutus näitab tegelikult didaktika kui  mõiste avardumist ja rikastumist.