Didaktika kui teaduslik-filosoofilise distsipliini traditsioonilisteks põhikategooriateks on: õppeprotsess, õppe printsiibid ja seaduspärasused, õppe meetodid, õppe organiseerimise vormid.

Didaktika oma olemuselt on ühelt poolt normatiivne (ettekirjutav) ja teisalt deskriptiivne (kirjeldav). Deskriptiivne didaktika pühendub igapäevases koolielus asetleidva õpetusprotsessi uurimisele ja tõlgendamisele. Normatiivne didaktika pakub õpetajale kasvatuseesmärkides sisalduvatest väärtustest, eetikast ja teoreetilistest diskursustest lähtuvaid käitumisjuhised ("kuldreegleid", metoodikaid, õpetamistehnikaid). Nii on normatiivne didaktika seotud normatiivse kasvatus/haridusfilosoofiaga. Maailma- ja inimvaateline erinevus kerkib just siin selgesti esile.

Ainedidaktika tegeleb aine õpetamise eesmärkide, sisu ja meetodite uurimise ja arendamisega. Ainedidaktika tugines 20 saj traditsioonilisee didaktikale, seda õpetati õpetajakoolituses kas kõrvuti ülddidaktikaga kasvattusteaduste osana või, sagedamini, vastava teadusvaldkonna “kõrvaltegevusena”, mis on vajalik valdkonna seniste avastuste, oskuskeele ja terve subkultuuri edasiandmiseks järgmistele põlvkondadele. 1980ndatel tekkis mitmel pool maailmas tendents tuua kooliaine välja teadusvaldkonna akadeemilistest raamidest. Nii sündis ka Eestis 1987. A termin koolifüüska, mis rõhutas, et koolis õpitava füüsika eesmärgiks pole akadeemiliste füüsikute koolitamine vaid füüsikahuvi kultiveerimine ja füüsikalise maailmapildi aluste loomine (kogu eluks) (vt Füüsikaõpetus, 1988).