Vise on korvpallimängus kõige tähtsam aga samas ka kõige raskemini õpitav element. Pealeviskeid võib jaotada kahte suurde rühma -

• ühe käega visked - ülalt, alt (liikumiselt), hüppelt, haakvise ja hüpitamine. Tänapäeva korvpallis on ühe käega pealevisked levinumad.
• kahe käega visked. Korvpalli arenguga on nende osatähtsus jäänud tahaplaanile, va „pealt panemine".

Viskeid võib jaotada ka vastavalt mängija liikumisele - paigalt, liikumiselt, hüppelt - ja asukohale väljakul - lähi-, keskpositsiooni- ja kaugvisked.

Visketehnika algõpetusel tuleb esmalt tähelepanu pöörata alljärgnevale:

• taskakaalustatud kehaasend
• õige pallihoie
• sujuv rütm ja struktuur
• palli saatmine ühe käe, randme ja sõrmedega.

Ühe käega ülaltvise liikumiselt

Ühe käega ülaltviset sooritatakse põrgatuselt või kaaslaselt saadud söödult kahe sammu jooksult. Viskele minekul teeb mängija palli püüdmise järel sammhüppe viskekäe poolse jalaga (parema käega viske puhul parema jalaga), sellele järgneb teine samm - pidurdussamm (jalg pannakse maha üle kanna!), mis lõpetab keha edasiliikumise ja millelt toimub äratõge viskele minekuks. Üleshüppel tugijalg sirutub, hoojalg rebitakse ette-üles ja pall tuuakse mõlema käega üles viskeasendisse. Viskekäsi on palli taga, teine toetab palli küljelt. Palli õigel ülesviimisel ja käe pallile tahaviimisel peab viske sooritajal jääma tunne, et viskekäe pealmine pind puudutab nina. Palli saadetakse käe, randme ja sõrmede viipava liigutusega. Õige viskekaare, palli tagalauast ja korvist põrkumise tagamiseks sooritatakse vise tagurpidi vindiga. Viskeliigutus toimub enne hüppe kõrgpunkti saavutamist. Üleshüppel tuleb jälgida sihtpunkti korvirõngal või tagalaual, mitte palli. Tähelepanu liikumiselt ühe käega ülaltviske õppimisel tuleb pöörata järgnevale:

• korvile lähenetakse 45 kraadise nurga all
• parema käega visates tõuseb parem jalg
• üleshüpe on vertikaalne
• viskele minnes hoitakse palli kogu aeg liikumatult enda lähedal
• pall tuuakse viskeks peast kõrgemale just enne lahtilaskmist
• pall saadetakse korvi käe väljasirutamisega.

Ühe käega ülaltviset paigalt kasutavad eelkõige algajad mängijad. Vanemate ja kogenumate mängijate arsenalis on see vise kasutusel peamiselt vabaviskena. Algajate puhul on oluline rõhutada, et viske õpetamist alustame korvi lähedalt. Viskekäsi tuleb panna otse palli taha nii, et sõrmede otsmised lülid tunnevad survet pallile ja palli ja peopesa vahele jääb väike ruum. Teine, abistav käsi, toetab palli kõrvalt ja toimib viset suunava käena. Küünarnukk on taga ja ühel joonel viskekäepoolse puusa, põlve ja jalaotsaga. Pall on puusade ülapoolel või rinna kõrgusel. Põlvede sirutamise ajal sirutub ka viskekäsi üles ja pall saadetakse teele üle sõrmeotste. Viskeliigutuse õigsust on lihtne kontrollida - viskekäe nimetissõrm, küünarnukk, puus ja põlv peavad kõik olema ühel sirgel. Jõu ja oskuste lisandumisel tuleb küünarnukk kõrgemale tõsta nii, et pall oleks õla kohal silmade kõrgusel. Ühe käe visketehnika alused parema käe viske puhul on järgmised:

• põlvist kõverdatud jalad on õlgade laiuselt, viskekäepoolne jalg natuke eespool, keha on veidi ette kallutatud, pea püsti ja vaade otse.
• Pall on õlal parema silma kõrgusel harali sõrmedel, viskekäsi on palli taga ja teine toetab palli kõrvalt, viskekäe küünarnukk on üleval ja asub randmetest eespool, ranne on tugevasti taha painutatud ja moodustab koos õla- ja küünarvrrega L-tähe.
• Pall, ranne, küünarnukk ja põlv on ühel joonel ja suunatud korvile. Sellest asendist algab jalgade ja käte ühtne ja sujuv koostöö viske sooritamiseks - jalgade sirutumisel üles sirutub ka keha ja käsi küünarliigesest, mis lõpeb randmete ning sõrmede viipega palli ärasaatmisel. Teine, abistav käsi, aitab ainult palli algasendis hoida ja ei osale viskeliigutusel.
• Pall saadetakse korvi poole üle sõrmede otste andes sellega pallile tagurpidi vindi.
• Viske lõppfaasis „vaatab" viskekäe peopesa põrandale.
• Viskaja vaatab viske ajal korvile.

Ühe käega hüppevise on kaasaegses korvpallis põhiline ja tähtsaim viskemoodus. Hüppeviske eelised on järgmised:

• sooritatakse kõrgelt ja seetõttu on kaitsjal raskem takistada
• sooritatakse kiirelt, ilma ettevalmistamata liigutusteta
• võimalik sooritada paigalt, liikumiselt ja põrgatuselt
• võimalik sooritada madalalt ja kõrgelt hüppelt ning taha kallutatult. Mida lähemal korvile, seda kõrgem ja mida kaugemal, seda madalam üleshüpe.

Hüppeviske omandamine on keerukas protsess. Sellest teadmisest johtuvalt vaatleme selles õppematerjalis vaid paigalt hüppeviset, millest reeglina hüppeviske õppimist ka alustatakse. Paiagalt viskele minnes on mängija tasakaalustatud asendis. Enne üleshüpet võib teha lühikese hoovõtusammu, viies selleks viskekäepoolse jala taha ja tuues siis tugijalast natuke ettepoole. Üleshüppeks kõverdatakse jalad põlvist. Üheaegselt jalgade sirutamisega viiakse pall viskeasendisse parema õla kohale peast kõrgemal. Viskeasend ja -liigutus on samad, mida kirjeldati ühe käega paigalt viske puhul. Viskeliigutus toimub enne hüppe kõrgpunkti jõudmist. Maandumine pärast viset toimub mõlemale jalale ja samasse punkti, kus toimus ka üleshüpe.

Alljärgnevalt võtame kokku paigalt hüppeviske põhimomendid -

• hüppeviske puhul peavad paika kõik ühe käe ülaltviske nõuded.
• Viskeks vajalik jõud saadakse jalgade tööst. Mida kaugemale visatakse, seda enam peavad jalad tööd tegema.
• Pall lahkub käest enne hüppe kõrgpunkti jõudmist.
• Viskeks üleshüpe ja maandumine peavad olema samas kohas.
• Hüppevise on sujuv ja ühtne liikumine.