Esialgsete reeglite järgi oleks tänapäeva korvpalli keeruline ette kujutada. Läbi aegade on ikka ja jälle määruseid täiendatud ning sisse toodud uuendusi. Üks esimesi muudatusi oli punktide lugemisel - kui esialgu loeti korvi eest 3 punkti, siis 1896. aastal hakati korvi eest andma 2 ja vabaviske eest 1 punkt. 1897. aastal paigaldati enamikule korvidele ka tagalaud ning võistkond koosnes viiest mängijast.

1901. aastal tuli määrustesse huvitav punkt - palli põrgatav mängija ei tohtinuid ise sooritada pealeviset. 1909. aastal muudeti see, mängu atraktiivsemaks muutmise eesmärgil, ära. Samal ajal fikseeriti määrustes punkt, mida tänapäeval mõistame „kahekordse" all. Tänapäeva korvpalli mõistes täiesti arusaamatu reegel hakkas kehtima aga 1911. aastal - terve mängu jooksul ei tohtinud keegi võistkonda juhendada, isegi mitte minutilisel vaheajal. Samal aastal hakkas kehtima olukord, kus mängija pidi lahkuma mängust pärast neljandat isiklikku viga.

Korvpalli aengu seisukohalt viidi oluline muudatus sisse 1914.a.- korvil lõigati põhi alt, st pall läbis korvi ja kukkus põrandale. Seoses sellega jäi ära pidev ronimine palli kättesaamiseks pärast korvi saavutamist. Korvpalli algusaastatel oli võistkonnas alati üks mängija, kelle ülesandeks oli vabavisete sooritamine. Alates 1924. aastast hakkas kehtima reegel, et iga mängija peab ise enda teenitud vabavisked viskama.

1932. aastal hakkas kehtima punkt, et pärast iga korvi algab mäng uuesti hüppepalliga. Aastal 1938 muudeti see omakorda ja peale korvi sai audi sisseviskeõiguse meeskond, kellele korv visati. See muudatus tõi endaga kaasa mängu dünaamilisemaks muutumise.

1936. aastal tuli määrustesse kolme sekundi reegel. Selle reegli üheks põhjuseks oli järjest jõhkramaks muutuv korvialune mäng. Suured ja tugevad mehed võitlesid koha pärast korvi all ja kuna see ei olnud ajaliselt piiratud, siis muutus mäng järjest füüsilisemaks. 1945. aastal võeti vastu reegel, mis keelas kaitsemängijal puudutada pealeviskel õhus olevat ja juba langevat palli. Samuti võis mängija teha nüüd 5 isiklikku (endise 4 asemel) viga. Alates 1949. aastast (38 aastat hiljem!) hakati aktsepteerima treeneri rolli mängu juhendamisel ja neil oli õigus mängijatega minutilisel vaheajal rääkida ja nõu anda.

 

Mängu vaatemängulisuse huvides võeti 1956.a. FIBA poolt kasutusele 30 sekundi pikkune rünnakuaeg ja heade viskajate rõõmuks 1984.a. ka 3punkti joon - 6,25 m korvi keskkohast. NBA oli selle reegli võtnud kasutusele juba 1979.a. aga kaugus korvist oli 7,24 meetrit. 2000. a. muutis ka FIBA rünnakuaja määruse 30 sekundilt 24 peale ning palli ületoomise tagaalast eesalasse 10 sekundi pealt 8 - le. Sellega viidi mäng veelgi kiiremaks ja nauditavamaks pealtvaatajatele. Samuti hakati sellest aastast mängima 4 X 10 minutit ning FIBA aktsepteeris kolme kohtuniku tegutsemise (NBA - s 1988.a.).

Need olid suuremad muudatused, mis on toimunud selle aja jooksul, kui algselt pandi kirja 13 esimest reeglit.

Hetkel kehtib määrustes 8 reeglit, mis hõlmavad kokku 50 erinevat artiklit. Alljärgnevalt toome välja põhipunktid.

Korvpalliväljaku pikkus on 28 meetrit ja laius 15 meetrit. Vabaviskejoon on korvist 5,8 m kaugusel. Kolmepunkti joon asub 6,75 m kaugusel korvist.