1.1. Ajalugu
Ajalugu
Tänapäeva korvpall sai alguse 1891. aastal Uus-Inglismaal Springfieldi kolledžis. Valitsenud karm talv sundis tundengeid saali jääma. Ühendriikides mängisid üliõpilased sügisel ameerika jalgpalli ja kevadel pesapalli, talveks jäid võimlemine ja teised vähem populaarsed spordialad. Paraku ei olnud kavas ühtegi sportmängu.
Tudengid ei sallinud üksluiseid harjutusi ja nende vastumeelsusest johtuvalt olid nii mõnedki võimlemisõpetajad sunnitud töölt lahkuma. Kanadast tulnud kehalise kasvatuse õpetaja James Naismith hakkas nuputama, mida olukorra muutmiseks ette võtta. Kuidas leida mäng, mis oleks põnev, täis võitlust, kuid samal ajal lihtne ja kõigile mõistetavate reeglitega?
J. Naismith oli metoodiliselt erakordselt põhjalik mees.
Ta tundis hästi hokit, ragbit jt sportmänge. Peagi jõudis ta järeldusele,
et uude mängu peab olema kaasatud pall,
mida saaks lüüa, visata ja taga ajada.
Mängu looja võttis 21. dets 1891. aastal võimlasse kaasa melonikujulise
ameerika jalgpalli. Algselt oli plaan kasutada väravaid, aga kuna neid
käepärast ei olnud, pöörduti kolledži teenija poole seebikastide saamiseks. Ka
see idee jäi rakendamata. Selles olukorras ei jäänud midagi muud üle kui juurviljakaupmehelt kaks suurt korvi
võtta. Need naelutati saali rõdule kolme
meetri kõrgusele. Esialgselt oli mängust osavõtjate arv piiramatu. Esimeses
mängus aga oli juba mängijate arv fikseeritud - kummaski võistkonnas üheksa korvpallurit. Mäng
oli kehaliselt kontaktne ja võimaldas jooksmist. Vältimaks mängu muutumist
liialt jõuliseks, oli keelatud palliga jooksmine ja selle jõuga vastasmängija käest rebimine.
Esimesed korvpallireeglid, mille väljamõtlemine võttis mängu loojal aega vähem kui üks tund, sisaldasid 13 punkti ( uskumatu - enamus neist kehtivad ka tänapäeval!) ja olid alljärgnevad:
- palli võib visata ühe või kahe käega igasse suunda.
- Palli võib lüüa ühe või kahe käega (mitte kunagi aga rusikaga!) igasse suunda.
- Mängija ei tohi palliga joosta, vaid seda tuleb visata kohast, kus ta selle püüdis.
Erand on mängija, kes püüab palli, kui jooksis suurel kiirusel.
- Palli tuleb hoida käes või käte vahel. Käsivarsi ja keha ei tohi pallihoidmisel kasutada.
- Õlaga lükkamine, kinnihoidmine, tõukamine, jala ette panemine või löömine vastasmängija poolt ei ole lubatud. Selle reegli esimest rikkumist tuleb lugeda veaks, teistkordsel rikkumisel tuleb mängija eemaldada kuni järgmine korv on saavutatud. Kui aga on ilmselt näha selles tegevuses soovi vastast vigastada, siis tuleb mängija eemaldada mängu lõpuni. Kummalgi puhul vahetust teha ei ole lubatud.
- Viga on palli löömine rusikaga, punktide 3 ja 4 eksimine ning tegevus, mida on kirjeldatud punktis 5.
- Kui üks võistkond teeb kolm viga järjest (järjest viga tähendab, et vastane ei ole vahepeal viga teinud), siis tuleb vastasele lugeda üks korv.
- Korv loetakse, kui pall visatakse või pannakse väljakult korvi ja ta jääb sinna, kaitsemängijad ei tohi puudutada või liigutada korvi. Kui pall asetseb korvi äärel ja vastane liigutab korvi, siis tuleb lugeda seda korviks.
- Kui pall läheb auti, tuleb see uuesti visata väljakule , kus palli saab esimesena puudutanud mängija. Kui palli auti mineku põhjustaja ei ole selge, siis peab kohtunik viskama palli otse väljakule. Kui audi sisseviskaja hoiab palli käes rohkem kui viis sekundit, siis läheb pall üle teisele võistkonnale.
- Kohtunik peab otsustama meestega seonduvat, arvestama vigu ning teavitama vanem- kohtunikku, kui kolm järjestikust viga on tehtud ühe võistkonna poolt. Tal on õigus eemaldada mees vastavalt punktile 5.
- Vanemkohtunik peab otsustama palliga seonduvat, millal pall on mängus, piirides, kellele see kuulub ja pidama ajaarvestust. Tema ka otsustab, kas korv loeb. Ta loeb punkte koos kõigi teiste ülesannetega, mis tavaliselt kuuluvad vanemkohtunike kohustuste hulka.
- Mängitakse kaks 15 - minutilist poolaega, millede vahele jääb 5 - minutiline vaheaeg.
- Võitjaks kuulutatakse meeskond, kes on mänguaja jooksul visanud rohkem korve.
Viigilise tulemuse korral, kui kaptenid sellega nõustuvad, jätkub mäng lisaajal esimese korvini.
Mänguväljaku suurus oli 10,5x15 ja mängijate arv vahemikus 3 - 40. Optimaalseks arvuks peeti 9.
Ajalooline avamäng
20. jaanuaril 1892 peeti ajalooline avamäng, kus kulus tükk aega, enne kui saavutati korv ja seda tervitati hõiskamisega. Mängu jätkamiseks pidi aga nüüd keegi rõdule minema ja palli korvist välja võtma. Puuviljakorvi järgi saigi uus mäng rahvusvahelise nime basketball. Huvilised, kellel ei olnud võimalik mängust osa võtta, seisisid rõdul ja hasartses kaasaelamises takistasid mõnikord kätega niigi harva korvi sattuvat palli. Nüüd ei aidanud selle vastu muu, kui tuli ehitada korvile laudadest tagune. Nõnda sündis tagalaud. Kuid see omakorda tegi võimatuks palli väljavõtmise korvist rõdu kaudu. Tuli paluda teenijate abi, kes redeliga ronisid korvini ja sellest palli välja võtsid.
Mängureeglid muutusid iga kehalise kasvatuse tunniga. Avastati põrgatamine, mis võimaldas kergemini palli meeskonnakaaslasele edasi anda. Seni kasutusel olnud jalgpalli asemele ilmus sellest suurem ümmargune korvpall, mis leidis paremini tee korvi. Et redeliga ronimine muutus tüütavaks, siis lõigati korvil põhi alt.
20. jaanuaril 1892. aastal peeti Springfieldis esimene ametlik võistlus. Mäng lõppes seisuga 1:0, kus ainsa korvi viskas William R. Chase. Esmalt ei tuntud kindla koosseisuga võistkonda. Esimene püsimajäänud meeskond moodustati 1892. aastal Mount Unioni kolledžis (Ohio osariik). Naised jõudsid esimese korvpallimänguni 22. märtsil 1893.a.
Üksteise paremaks eraldamiseks riietusid meeskonnad erinevat värvi villastesse jakkidesse. Jalas kanti tavaliselt pikki võimlemispükse ja - kingi, alles märksa hiljem mindi üle kergemale riietusele.
1894. aastaks oli korvpall omandanud meile üpris tuttava näo ja levis üllatava kiirusega kõigile mandritele. Et Springfieldi kolledž kuulus Noorte Meeste Kristlikule Ühingule, siis selle kasvandikud levitasid mängu ka kõigil teistel mandritel.
Ülemaailmset korvpallialast tegevust juhib alates 1932. aastast Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon FIBA (prantsuse keeles Fédération Internationale de Basketball Amateur), millel on üle 150 liikmesmaa. Liikmesmaade kokkuleppe järgi kehtestab see organisatsioon rahvusvahelised korvpallireeglid, mille järgi peetakse rahvusvahelisi võistlusi. Iga liikmesriigi korvapallielu korraldust juhtiv organisatsioon võib kehtestada esindatava riigi piires täiendavaid reegleid või teha neis mööndusi. Eestis juhib korvpallielu Eesti Korvpalliliit. FIBA pädevusse kuulub ka kohtunikele rahvusvahelise (kõrgeima) kategooria andmine.
1934. aasta lõpus tunnustas FIBA-t ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja võttis korvpalli Berliini olümpiamängude kavva. Ajalooline avamäng Eesti ja Prantsusmaa vahel mängiti 1. augustil 1936. aastal. Mängul oli kohal aukülalisena ka J. Naismith, kes viskas üles esimese hüppepalli. Esimese ajaloolise mängu võitsid eestlased 34 : 29. Kokkuvõttes jäädi 9-14. kohale.
Kui 1991. aastal tähistati korvpallimängu 100. aasta juubelit sünnilinnas Spingfieldis, siis hinnati kogu maailmas mängijate arvuks 350 milj. Maailmakongressil Torontos 1994.aastal ennistati FIBA liikmeteks Eesti, Läti ja Leedu. Tänaseks on FIBA-l 208 liiget, maailmajagude lõikes on neid kõige rohkem (47) Vanas Maailmas ja Mustal Mandril (53).
Korvpallimängu esimeseks viljelejaks Eestis oli 1916.a. sügisel omaaegse Nikolai (praeguse Gustav Adolfi) gümnaasiumi võimlemisõpetaja August Soodla, kes oli mänguga lähemalt tutvunud Peterburi Noorte Meeste Kristlikus Ühingus "Majak". Koolitöö algusega nimetatud sügisel hakkas ta mängu tutvustama ka oma õpilastele, millele peatselt järgnesid klassidevahelised võistlused.
Laialdasemat ulatust hakkas korvpall võtma 1919. aasta sügisel, mil Tallinna 1. Reaalkoolis hakkas seda õpetama võimlemisõpetaja Voldemar Resev - Resel, kes mänguga oli tutvunud samuti Peterburis. Võistlusspordina hakati korvpalli Eestis mängima 1920. aastal. Korvpalli võistlusspordi alguseks Eestis peetake juunit 1920, mil toimusid Tallinnas E.S.S. „Kalevi" spordiväljakul esimesed ülemaalised õppiva noorsoo spordivõistlused, kus üheks päevakorrapunktiks oli korvpallimäng. Esimeses mängus kohtusid omavahel Tallinna Reaalkool ja Tallinna Poeglaste Gümnaasium (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). Mängu tulemuse kohta kahjuks info puudub!
1922. aastal antakse välja esimesed eestikeelsed võistlusmäärused. Aasta viimastel päevadel ilmus 48-leheküljeline taskuformaadis raamat pealkirjaga „Kehaline kasvatus. Võimlemismängud. Vihik I", milles toodi korvpalli võistlusmäärused, samuti oskussõnad eesti, prantsuse ja inglise keeles (kokku 41 terminit) ning 2 joonist.
Ilmunud määruste järgi lubati ametlikke võistlusi korraldada ka suhteliselt väikestel väljakutel, minimaalselt 11 x 18 m, maksimaalselt 15 x 27 m. Tagalaud ja korvikõrgus samad kui tänapäeval, pall peaaegu sama.
Vahetused olid limiteeritud. Mängust lahkunud võistleja võis ainult üks kord väljakule tagasi tulla.
„Valevõtted" olid karistatavad. Määruste rikkumised jagunesid tehnilisteks ja isiklikeks. Kõikidel nendel juhtudel anti vastasele üks vabavise.
1936.a. viis FIBA sisse reeglite muudatused korvpallis. Uute reeglitega ei olenud rahul eeslased, kes eesotsas Herbert Niileriga nõudsid võistlusmäärustes olulisi muudatusi (näiteks nõuti kahe kohtuniku kasutamist ja rohkemate võistlejate osavõttu võistlustes: võistkonnas 14 mängijat, väljakule tohib minna 7.) Mõned parandusd peale tuliseid vaidlusi läksid Berliini olümpiamängudel käiku määrustiku tõlgendamise nime all.
Küsimus
Küsimus