Korvpall on üks populaarsemaid ja vaatemängulisemaid sportmänge maailmas. Suur hui ja tähelepanu selle mängu vastu tugineb pidevalt muutuvatel mängisituatsioonidel, kompromissitul heitlusel, üksikmängijate poolt sooritatavate tehnikaelementide imetlemisel ja võistkonna kui terviku kokkumängul.

Korvpallimängul on mitmeid eelkäijaid. Mitmetes ürikutes on fikseeritud mäng nimega pok-ta-pok, mida mängisid maiad juba 7. sajandil e.Kr. Nii nagu korvpallis,

tuli ka selles mängus visata pall, mis oli valmistatud toorkummist ja millesse oli sageli lisatud ka „püha rohtu", läbi rõnga. Palli suurus oli kõikuv (läbimõõt ca 20 - 30 cm). Väljaku mõõtmed olid 10 x 30 m ja selle otstes "korvid" - auguga kiviseibid, mis asusid umbes 2,7 m kõrgusel ja nende läbimõõt oli 80 cm. Palli saatmine läbi korvi oli tõeline meistritükk, sest palli võis teele saata vaid puusa, reie või põlvega. Pok-ta-pok levis kiiresti ja laialdaselt, sest seda mängiti jumalate auks. Vältimaks vigastusi kanti nahkseid mänguriideid ja pakse kindaid.

Normannid tundsid mängu nimega soule. Tänapäeval arvatakse, et väljaku pikkuseks oli siis 300 m, mille otstes seisid postid rõngaga, mida püüti palliga tabada. Palliks kõlbas mulla, heinte vm materjaliga täidetud loomapõis või nahast kest. Et kindlaks teha, kas vise ikka tabas, oli rõngas kaetud õhukese kiletaolise materjaliga, mida tuli seetõttu kogu aeg vahetada.

Kesk-Aasias oli levinud hobukorvpall sür papah, kus ratsanikud püüdsid söötudega viia palli vastase korvi alla ja sinna visata. Hobuse seljast kukkumise kaitseks olid ratsanikel paksud mütsid peas.

Ollmalitzli on mäng, mida harrastasid asteegid 16. sajandil Mehhikos. Mängu eesmärgiks oli täiskummist palli läbi rõnga, mis asus kõrgel spordiväljaku otsas, ajamine. Võitjatel oli õigus nõuda preemiat ja juhtus sedagi, et kaotanute kapten jäi peast ilma.

Florida indiaanlastel oli mäng, mis sarnanes praeguse korvpalliga. Frankfurtis Maini ääres asuva trükikoja omanik D. de Bryus avaldas mängu kirjeldusest vaselõike ja kommentaari, mida täiendas 1603. aastal G.A. Vieth oma teoses "Kehaliste harjutuste entsüklopeedia": "Nad püstitasid väga kõrge lati pajuvitstest punutud korviga, mis end vastava tapi abil kergesti pöörata laskis. Seda korvi sihtisid mängijad ja mida sagedamini ta pöörles, seda suuremaks peeti korviviskajate osavust". Eelnevalt vaselõigetel kirjeldatu andis tõuke uue mängu - korbball - loomiseks saksa kehalise kasvatuse juhile O.H. Klugele. Mäng hakkas Saksamaal levima 1896.a.k Korbballi mängiti platsil, mille mõõtmed olid 70 x 25 m. Kaks 7-liikmelist võistkonda püüdsid tabada palliga ämbrikujulist korvi, mis asus 2,5 m kõrgusel. Pall kaalus 400 - 500 g, ümbermõõt 60 cm. Mäng kestis 2 x 15 min.