Kui juurdepääs väljale on tagatud, siis tuleb uurijal otsustada kus ja millal vaadelda, kellega vestelda ja millest vestelda ning samuti mida ja kuidas talletada.

Skemaatiliselt võib vaatluse väljal toimuvale ligipääsu ja seal toimuva mõistmise edenemise põhjal jagada laias plaanis kolme etappi (vt ka Joonis 3):

1. Osalusvaatlus algab kirjeldava vaatlusega, mille käigus uurija orienteerub uurimisväljal, talletab kõik võimalikud detailid, püüab kirjeldada ja mõista tegevuspaiga, juhtumi või sündmuse laadi ja toimimist. Näiteks võib uurija esiteks keskenduda treeningute toimumise keskkonna või ruumi, kus inimesed treenivad või asjade paigutumise kirjeldamisele; seejärel kaardistada treeningute struktuuri, tegevusi, et saada üldpilt treeningutest. Selline kirjeldus toodab suures mahus empiirilist materjali, millest jääb palju kasutamata. Esimeses vaatluse faasis peab muutma ka oma asjadele vaatamise viisi. See tähendab, et tegevuspaika ei tule vaadata loomuliku, normaalse, ilmselge ja enesestmõistetavana, vaid uuritavat sotsiaalset maailma tuleb püüda näha "võõra" pilguga. Lisaks peab töötama nähtu alusel välja konkreetsemaid uurimisküsimusi.

2. Fokuseeritud vaatlus osutab spetsiifilisemale vaatlusele, mis keskendub määratletumale tegevusele, tegevuspaigale või juhtumile väljal. Kitsendatakse vaatenurka neile protsessidele ja probleemidele, mis on uurimisküsimuse seisukohalt kõige olulisemad. Näiteks võidakse olla huvitunud nendest nõuetest ja juhistest, mida konkreetsetele inimestele treeningutel jagatakse. Seejuures võidakse vaatluses keskenduda väljavalitud treenerite, treeninggrupi või indiviidide vaatlemisele.

3. Valikulise vaatlusega püütakse leida veel detailsemaid tõendeid ja näiteid nende tegutsemisviiside ja protsesside tüüpide kohta, mis selgusid eelmises faasis. Näiteks kui selgub, et kogenumad treenerid kasutavad võrreldes algajate juhendajatega tegevuste õpetamisel vähem harjutuste ja tegevuste ettenäitamist ning enam suulist selgitust, võib uurija mõlemast rühmast valida ühe treeneri, kelle treeningtööd detailsemalt vaadelda.

 

Joonis 3. Infole juurdepääsu redel (Neuman 2003: 373)

On raske, kui mitte võimatu, anda täpseid reegleid ja protseduure laiemalt välitöö ja kitsamalt osalusvaatluse teostamiseks. See, mida uurija teeb, sõltub uurimuse eesmärgist ja uurimisküsimustest, tegevuspaiga iseloomust, juhtumist, informantidest, uurija oskustest, huvidest, vajadustest ja teoreetilisest vaatenurgast. Siiski saab esitada üldised suunised välitöö teostamiseks:

1. Välimärkmeid tehes olla kirjeldav.
2. Koguda mitmekesist informatsiooni erinevatest perspektiividest.
3. Erinevaid andmeid kogudes kinnita andmete usaldusväärsust. Näiteks valideeri vaatlusandmeid intervjuude, dokumentide, video ja fotodega.
4. Kasuta tsitaate; esitle väljal tegutsejaid ja nende kogemusi nende oma sõnadega.
5. Vali võtmeinformandid hoolikalt ning kasuta neid ettevaatlikult. Toetu nende informeeritud perspektiivile, kuid pea meeles et nende perspektiiv on siiski piiratud (need on vaid väljal tegutseva ühe inimese seisukohad).
6. Võta arvesse välitöö erinevaid faase:

• Loo usalduslikud suhted välitöö esimeses faasis. Arvesta, et sind kui uurijat-vaatlejat vaadeldakse ja hinnatakse samuti.
• Ole valvas ja distsiplineeritud välitöö keskmises, kõige rutiinsemas, faasis.
• Välitöö edenedes püüa hakata sünteesima kogutud materjali.
• Väitöö kõigis faasides on kõige olulisem talletada hoolikalt detailseid vaatlusmärkmeid.
• Osalusvaatluse teostades ürita olla nii kaasatud kui võimalik, et kogeda vaadeldavaid tegevuspaiku nii täielikult kui võimalik säilitades samas analüütilise perspektiivi, mis tugineb välitöö eesmärgile.
• Erista selgelt kirjeldus tõlgendusest ja hinnangust.
• Paku vaatlusmaterjali verifitseerimise protsessi osana tagasisidet. Vaatle selle mõju.
• Otsestele vaatlusmärkmetele lisaks talleta metodoloogilisi, teoreetilisi ja isiklikke märkmeid. Ka need on välitöö andmestiku osa.