Lisaks osalusvaatlusele ja intervjuudele, võib uurija uurimisküsimustele vastuste otsimisel kasutada ka erinevat laadi dokumente. Dokumendid võivad anda kulisside taguse vaatenurga nähtuse nendele aspektidele, mida vaatluse või intervjuude teel pole võimalik paljastada. Võimalikud kasutamist leidvad dokumendid võib jagada kolme klassi:

1. Personaalsed dokumendid (informaalsed mälestused, treeningpäevikud, blogid, kommentaarid, kirjad, suhtlusvõrgustikud, toidumenüüd).
2. Dokumendid organisatsioonides: lepingud, aastaaruanded, erilaadsed raportid, statistilised ülevaated, kohtuotsused, eksperthinnangud, ametlik kirjavahetus, koosolekute protokollid, memod.
3. Muud dokumendid: ajaleheartiklid, infolehed, reklaamid, tutvustavad brošüürid.

Kui mõni neist dokumentidest on kättesaadav ja uurimisteema seisukohalt asjakohane, siis võivad need lisada uurimisküsimustele vastuste otsimisel lisamõõtme. Sõltudes uurimisväljast, tegevuspaigast, juhtumitest, sündmustest ning vaadeldes ja küsitledes väljal tegutsejaid, saab uurija otsustada kas ja milliseid dokumente oleks vajalik kasutada.

Näiteks kui uuritakse algajate lasterühma korvpalli treeninguid ning keskendutakse sellele, kuidas treenerid õpetavad ja kuidas lapsed omandavad korvpallimängu algtõdesid ja oskusi, võib uurija koguda järgnevaid dokumente: vaadeldava treeningrühma treeningute korraldust puudutav organisatoorne materjal, treenerite treeningplaanid ja -päevikud, teemakohased treenerite koolitusmaterjalid, teemakohased artiklid ajakirjades ja ajalehtedes, treenerite sotsiaalvõrgustikud, treenerite koosolekute protokollid, laste ja lastevanemate tagasiside küsimustikud, statistilised andmed laste arengu kohta jms. Kõik need dokumendid ja neis sisalduv informatsioon või oluliselt rikastada osalusvaatluse ja intervjuude teel kogutud materjali.

Dokumentide kogumisel (nende vajalikkuse määratlemisel) tuleks uurijal vastata järgnevale kaheteistkümnele küsimusele (Hammaersley ja Atkinson 1995: 173; Gobo 2008: 237):

1. Kuidas tekstid on kirjutataud?
2. Kuidas neid loetakse?
3. Kes need on kirjutanud?
4. Kes neid loeb?
5. Millisel eesmärgil?
6. Millise sündmuse puhul?
7. Milliste tulemustega?
8. Mis on talletatud?
9. Mis on välja jäetud?
10. Mida on võetud enesestmõistetavana?
11. Mida teksti autor peab luhgejate puhul enesestmõistetavaks?
12. Mida lugejad peavad teadma, et neid tekste enda jaoks mõistetavaks teha? 

Nendele küsimustele vastamine aitab uurijal hilisemas analüüsi faasis dekonstrueerida dokument ja välja tuua selle ideoloogilised struktuurid ja retoorilised narratiivid, hoides seega ära lihtsakoelist sisu või tekstianalüüsi (Gobo 2008).