Sotsiaalseks suhtlemiseks on tähtsad niisugused isiksuse omadused, nagu heatahtlik suhtumine inimestesse (kellegi vastu ei tohi tunda vaenu ja põlgust; kõike, mida tehakse või räägitakse, tuleb võtta parimast küljest), oskus unustada solvang, olla mitte põikpäine ja kättemaksuhimulune, ega alla suruda teise tahet. Nendele omadustele on vastavad ka käitumisreeglid: mitte hoiduda inimestest kõrvale, vastata leidlikult ja arukalt, ilma arguse ja hirmuta, olla, nagu soovitas Isokrates, mitte sünge ja morn vaid sõbralik, elav ja lõbus, et kõik näeksid, et sa soovid inimestele head, ega tunne nende vastu viha.

Sotsiaalset tähendust omavad ka niisugused omadused, nagu enesekontroll ja vaprus, tagasihoidlikkus ja mõõdukus. Füüsiline kasvatus, karastamine, mida taotlesid kõik humanistid, soodustab tugeva keha, vaimse kindlameelsuse ja raskuste ületamise oskuse kujundamist aga see on tähtis tulevasele kodumaa kaitsjale.

Humanistliku pedagoogika üldine vaim, mis välistas vägivalla ja sunduse ning kinnitas hariduse vabatahtlikkust, oli isiksuse arenguks soodus. Keeldumine kehalisest karistusest (tõsi küll, mitte kõigi humanistide puhul), mis solvab isiksust, teeb hinge orjaks, tunnistab tähelepanelikku suhtumist lapse isiksusse. Temas kasvatati eneseväärikust, teda õpetati endast lugu pidama. Humanistid kutsusid üles varasest lapsepõlvast kõrvaldama kõike seda, mis takistab - tobedad hellitushüüdnimed, mis võivad inimest saata kogu elu, vääritu nimi, mille valivad vanemad, aga ka kõik see, mis sisaldab hirmu ja arendab lapses argust - õudsed muinasjutud, vaimude ja viirastustejutud jms.

Sisemisele väärtusele pidid vastama ka välised ilmingud- žestid, kõne, kõnnak, mille puhul ühiskondlik arvamus ja eneseväärikus pidid olema kooskõlas. Teistest enam võitles selle eest Veggio, kes on sellele teemale pühendanud suure lõigu oma traktaadist, ennetades sellega Erasmust ligi saja aastaga.