Kuid humanism ja renessanss olid mõeldud liiga kitsale elanikegrupile, et esile kutsuda suuri rahvaproteste või liikumisi. See oli humanistlikult haritud inimestele suunatud liikumine. Neid oli vähe ja enamik neist sõltus sellest samast kirikust, sõi selle leiba ja oli sunnitud otsima kompromisse, et elada ja tegutseda, kuid nad suutsid siiski kõigutada kiriku kultuurilist monopoliseisundit. Humanistid püüdsid üleloomulikke nähtusi seletada loomulikul teel, teaduse abil. Ilmalik, kirikuväline mõtlemine laienes koos reformatsiooniideede levikuga.

Humanistide arvates oli hariduse kõige tähtsam missioon kõlbelisuse kasvatamine. Selletõttu oli ka humanitaarteaduste osa esmajärguline. Studia humanitatis pidi kujundama ülla inimese (virum bonum). Humanistide kõlblusõpetuses võib leida palju paralleele roomlaste "kuldse aja" ideaalidega. Hariduse kaudu on võimalik saavutada väärikus, mis omakorda sunnib tegema häid tegusid. Humanistid rõhutavadki mitte ainult kõrget sisemist kõlblust vaid ka selle väljendust konkreetsetes tegudes, inimese sotsiaalses aktiivsuses. Läbi sellise harituse lahendasid humanistid ühiskondlikke probleeme. Nii oli võimalik end kuulama panna, veenda, saavutada vastastikune mõistmine.

Paljud humanistid pööravad tähelepanu eelkõige valitseja õigele kõlbelisele kasvatamisele. Valitseja peab nende arvates olema oma rahvale eeskujuks, õiglaseks kohtunikuks, armastavaks isaks, väärikaks õpetajaks ka igapäevases elus. Siia kuuluvad nii hügieeninõuded, kui õiged lauakombed, samuti suhtlemine ja kõnemaneer ning sõnavara erinevate seisuste esindajatega suhtlemisel. Oluline on teiste austamine. Upsakus, edevus, teistega mitte arvestamine, petmine jms on madala inimese tunnus.Väärikus ja tagasihoidlikkus ilma erilise peenutseva etiketi ja pugemiseta. Omavahelisi suhteid tuleb rajada võrdsetel alustel, arvestades ainsana vanuselist erinevust.

Et saada humanistlikku kasvatust, oli vaja võimeid "vabade kunstide" omandamiseks, vahendeid nendega tegelemiseks ja nende tähtsuse mõistmist (Vergerio). Sotsiaalsus, mis oli omane humanistliku väärikuse trakteeringule, läbib kogu kõlbluskasvatuse sisu. Sellest annavad tunnistust eelkõige need ülesanded ühiskonna ees, milliseid humanistid asetavad inimese ette, kasutades moraalse filosoofia õppetunde, ajaloost ja kirjandusest võetud näited. Eriti selgelt väljendub see Palmieril. Temal tulenevad voorustest (arukus, vaprus, mõõdukus, õiglus, mis on tõlgendatud sotsiaalselt) väärikus, armastus laste vastu, hool vanemate eest, sõprade kaitsmine ja lõpuks ühiskondlik valitsemine, üldine ühtsus ja sõprus, kooskõla. Nii seondub kõlbeline kasvatus vahetult kodanikukasvatusega. Humanistlikes traktaatides, mis on pühendatud valitsejate kasvatamisele, mõtestatakse lahti sotsiaalses plaanis ka valitseja kohustused alluvate suhtes: "valitseda talle usaldatud rahvast õiglaselt, hoolitsedes riigi hea käekäigu ja rahu eest, näidates üles halastust ja inimlikkust". (Guarino Veronast).