Renessansimaailmas andsid keskaegsed rüütli- ja pühakuideaalid maad nn. "universaalsele inimesele", kes on kõigepealt sõjamees ja teoinimene, kuid ka väga mitmekülgne, suurepärase rühiga, viisakas ja arukas oma kõnes ja asjatundja kaunite kunstide alal. Inimese väärtuse ja väärikuse mõõdupuuks sai tema isiksus ja loovus.

Just selle aja suurvaimud hakkavad rõhutama ka oma väärikust. Neil on kõrge enesehinnang, nad nõuavad endasse lugupidavat suhtumist ja paljud neist teavad ja on täiesti kindlad, et nad jäävad oma loominguga ajalukku

Itaalia humanistid, peamiselt ilmalikud, püüdsid leida kompromissi ristiusu nõudmiste ja inimese uute potensiaalide vahel. Renessansi periood oli religioosne, kuid religioon ei olnud enam uue maailmavaate aluseks.Aga humanistid nägid ka seda, et selline vabanemine religiooni sunduslikkusest võib viia moraali langemiseni. Põhja-Euroopas areneski renessanss enam religioosselt ning mitte nii tormiliselt.

Humanism oli kasvava kodanluse kultuuriline ja maailmavaateline liikumine. Temale adekvaatse liikumise - renessansiga koos vastandasid nad kiriku poolt jutlustavale asketismile elurõõmsa ja särava antiikaja, mille nad nagu uuesti ellu äratasid. Uue liikumise esindajaid ei huvitanud enam tulevane, sealpoolne maailm vaid reaalselt eksisteeriv inimene siin ja praegu ning ka reaalne loodus tema ümber. Humanistid ei kritiseerinud kirikut nii teravalt nagu ketserlikud usuvoolud kuid oma ilmaliku mõtlemisega õõnestasid nad kiriklikku maailmavaadet. Humanism ja renessanss kasvasid välja itaalia rahva rahvuslikust taassünnist, kuid laienesid varsti kogu Euroopale, rikastudes rahvusliku arengu eripäraga ja tõrjudes välja keskaegset kultuuri ja maailmanägemist.

See uus ideeline suund vastandas keskaegsete vaimulike ordude kollektiivsusele individuaalsuse kujundamise ja avamise. Inimene õppis tundma loodust ja iseennast. Tulemuseks oli kultuuri ja teaduse, riikluse ja poliitika enneolematu, plahvatuslik areng. Humanistid vaatlesid ühiskonda kriitiliselt. See võimaldas eraldada poliitika kiriklikest arusaamadest ja muuta ta iseseisvaks teaduseks. Uue aja politoloogia looja oli Niccolo Macciavelli oma "Il Principe"ga, kus ta annab poliitilist mitte kõlbelist õpetust.