Keskaegne küla elas alates oma kujunemisest impeeriumi kokkuvarusemise ja barbarite rände järel vahelduvate põlvkondade lõputus ahelas. Nii käis see sajandist sajandisse traditsioonilises agraarsete tsüklite rütmis. Lapsi õpetati ja kasvatati nende vahetu lülitamise kaudu agraarühiskonna elutegevusse, lapsed olid ümbritseva looduse ja üldiste sündimise, kasvamise, vananemise ja surma pideva ringlusprotsessi osaks. Talupoegade kristiamiseerimine oli sageli pealiskaudne ja suutis vaevalt katta arhailise ühiskonna sügavamaid traditsioonilise pedagoogika jooni. Nii kujunes nn. rahvakristlus tohutu hulga sakraal-mütoloogiliste ja maagiliste ettekujutustega inimesest ja faktoritest, mis mõjutavad tema õiget kujunemist ja arengut.

Lapsi sündis ka talupoegade peredesse palju, kuid kõige raskemad elutingimused võtsid neist suurema osa juba imiku- ja lapseeas. Tänapäeva nn. lastehaigusi ravida ei osatud ja need tegid oma sagedast laastamistööd suuri epideemialaineid arvestamata. Arvesse tuleb ka mustus, kitsad elutingimused, pidev hirmutunne ja ebakindlus. Surmas räägiti sel ajal sagedamini ja ilma emotsioonideta. Need lapsed, kes ellu jäid olid maast-madalast kaasatud igapäevase töö protsessi eelkõige isikliku eeskuju najal. Töö näidati kätte ja nõuti selle tegemist. Eriti talupojaühiskonnas oli loomulik töökasvatus. Tööprotsess oli kõige tihedamini seotud loodustsüklite ja kalendriga, seega kindlate ajaperioodidega, väljaspool mida ühte või teist tööd teha ei saanud ja kui õigel ajal ja õigesti ei teinud, siis pidid ootama ja millestki ilma jääma. Talupojakultuuris jäigi ajamõiste suhteliselt kõige rahulimaks, vaatamata kõige suuremale töökoormusele. Keskaeg nägi aega kulgemises. Selles oli pidevus, kuid puudus rabelemine. Minutit ei tuntud, tund oli ähmane mõiste ja elati peamiselt nii, et ööpäevale mõõdetud töö tehtud saaks. See omakorda võimaldas hingetõmbepause. Talupojakultuur tundis kõige paremini ja kasutas optimaalselt ära loodusseadused,- rütmid ja looduse põhielemendid. Kõik see oli sulandunud religioossetesse kujutelmatesse ja rituaalidesse.

Sellest tulenevalt oli talupoja lapse kasvatuses mitmekülgsed olmeteadmised väga olulised. Arvestades, et tegemist oli kogu Euroopa ulatuses peamiselt naturaalmajandusega, oli talupoeg see, kes pidi oskama kõike teha: õigesti ja tulemusrikkalt maad harida ja loomi kasvatada, kehakatteid ja jalavarjusid valmistada, vähemalt endale elamuid ehitada, uudismaad harida ja sagedamini kui me tavaliselt arvame ka ennast kaitsta seistes silm-silma vastu professionaalsete sõdalaste-feodaalidega. Kõigest, mida talupoeg tootis, pidi jätkuma ka ülejäänud seisustele, seega tööd tuli teha pidevalt ja väga palju, sest viljakat maad oli vähe, töövahendid algelised ja saagikus madal ning ikaldused sagedased. Keskaja uurijad märgivad tervete jadadena ikalduse ja näljaastaid, demograafilise kõvera järske muutusi ja üsna pidevat alatoitlust.