Rüütli kasvatamine algas varasest noorusest. Kuni 7 aastani kasvas noor aadlivõsu isakodus ja ema hoole all, kuid juba siis olid tema mänguasjadeks väikesed puust relvad. Teda õpetati tundma nende käsitsemist, karastati lapse keha, lasti tal palju liikuda, joosta, õpetati hobuseid tundma ja armastama, ratsutamise ja vehklemise algeid jms. Last ei tohtinud hellitada,sageli asetati ta nimme olukorda, mis nõudis julgust ja ettevõtlikkust. Peaasi, lapsele sisendati maast-madalast tema seisuse uhkust ja tema tulevase elu kangelaslikkust. Talle jutustati kangelastest-rüütlitest, kelle sarnaseks poiss pidi saama ja kellest eeskuju võtma. Koos usuõpetusega sisendati talle rüütliau, vapruse, ülluse, halastuse ja tagasihoidlikkuse põhimõtteid.

Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada.Nüüd süvenesid isa range kontrolli all kehalised ja relvaharjutused. Poisid pidid jooksma, hüppama, ronima, vallutama mängukindlusi (suvel vaiadest, talvel lumest ja jääst). Et arendada poiste lihaseid, lasti neil loopida raskeid kive, nad pidid ujuma pikki distantse, heitma oda, laskma vibust ja omavahel maadlema. Need pidevad harjutused pidid andma aluse rüütli põhioskustele – ratsutamiskunstile ja relvakäsitsemisele. Säärased treeningud jäidki poiste, noorukite aga hiljem ka täiskasvanud meeste päevategevuse tavaosaks. Kasvatajateks ja järelvaatajateks olid vanad truud teenrid ja sõjamehed. Eks nende käest kuulis poiss ka mitmesuguseid sõjalugusid, ohjeldamatut hooplemist, ka vandumist ja küllap nägi kokkupõrkeid, kaklusi ja ülekohut. Ükski neist sõdalastest polnud ju ette valmistatud õpetajaks.

Isa valis poisi hoidjaks ja kasvatajaks tavaliselt kõige tasakaalukama, arukama ja ustavama teenri, kes jäi poisi kõrvale sageli oma surmani.