Tsunftid tegid koostööd ka hoolitsedes oma sellide rändamise eest. Üle Euroopa oli levinud komme rajada linnadesse sellide võõrastemaju. Eriti tavalised olid need saksa linnades. Suuremates linnades iga käsitööeriala tarvis, väikestes üks kõikidele sellidele, andsid säärased öömajad võimaluse odavalt ja korralikult puhata, jõudu koguda aga ka kohapeal maad kuulata ja tööd otsida. Nimelt võtsid need võõrastemajad vastu vaid sellipaberitega rändajaid, kellest teatiti kohe ka kohalikesse tsunftidesse, vastavalt erialale. Kui mõnel meistril selles linnas oli selli tarvis, anti sellile teada ja too läks kohe ka kohta vaatama. Kui midagi ei meeldinud, võis sell ära öelda. Sellisel juhul oli tal õigus sellidevõõrastemajas kaks nädalat jalgu puhata (tavaliselt öömaja eest maksta ei tulnud, need kulud kandsid tsunftid) ning siis pidi ta edasi minema. Järgmises linnas kordus kõik uuesti. Kuigi kohaotsimine ja paigalejäämine oli selli otsustada, ei valitud tavaliselt eriti palju. Tööd tuli mehemoodi igalpool teha ja ega neid vabu kohtigi palju ja alati võtta ei olnud. Leping sõlmiti vähemalt kuue kuu peale aga sell võis jääda ka kauemaks. Üldreegel oli, et koju tagasi võis sell tulla kolme tunnistusega erinevate meistrite käest, kelle juures ta oli vähemalt pool aastat töötanud. Kokku tegi see poolteist aastat puhast tööaega, otsimine, jalgsi rändamine, üleaja töötamine juurde arvestada. Tavaliselt kestis rändamine kaks- kolm aastat.

Tagasi tuli aga siis noor väljaõppinud oskustööline, kõrge enesehinnanguga, uute oskustega ja tavaliselt ka võõrkeele oskaja. See mees dikteeris sageli kodus meistrilegi oma tingimusi. Reeglite järgi aga pidi ta end nüüd jälle tööle palkama, kas vana või teise meistri juurde (enamasti eelistati oma endist õpetajat). Sellile tuli nüüd tavaliselt korralikku palka maksta. Sellid moodustasid paljudes linnades oma ametiühinguid - selliühinguid (vahel erialade kaupa vahel kõik linna sellid üheskoos). Need ühingud omasid arvestatavat kaalu ja seisid oma liikmete eest, kusjuures küsimus ei olnud kaugeltki ainult palgas või olmetingimustes vaid ka eneseväärikuses. Veel oli sellil kellegi meistri juurde vaja seepärast tööle asuda, et ilma kindla meistri töökoja juurde kuulumiseta ei saanud ta taotleda õigust meistrieksamit teha. Tsunfti ei saanud ilma meistri eksamita. Selle sooritamiseks pidi ta aga aasta kellegi meistri juures sellina töötama ja alles siis sedöövri esitama. Keskajal peituski selles nõudes konks, kuidas soovimatust meistrikandidaadist lahti saada: ükski meister ei võtnud selli lihtsalt tööle.

Meistrieksamit kontrolliti loomulikult eriti hoolega, aga kui see vastu võeti, oli käsitööline andnud kõige raskema eksami ja saavutanud oma elu kõige suurema sihi ja unistuse. Tõsi küll, lisaks tuli täita veel üks raske ülesanne - tuli korraldada tervele tsunftile pidu - joodud. Ka pidu, nagu kõik muugi,oli põhikirjas täpselt ära määratud: mitu leiba, mitu vaati õlut, mitu toopi viina, kas lammas või vasikas vardasse jne. Juhtus, et noor meister maksis oma meistrijootude võlgu veel aastaid tagant järele.