Keskaja inimene oli võrdselt kõigi teistega oma Jumala ees vaid ussike põrmus ja pidi tundma pidevat hirmu ja ebakindlust. See käis nii reaalse kui oodatava sealpoolse eksisteerimise kohta. Maine elu ähvardas pidevalt mõõga, tule, nälja, haigusega; sealpoolses oli kindlapeale karta põrgupiinu. Regensburgi Berthold, XIII saj. elanud munk, kinnitas, et pääsemisele võib loota vaid üks sajast tuhandest. Seega oli olukord tavainimese poolt vaadatuna enam kui lootusetu. Hirm ja meeleheide on aga väga halvad loovuse alused. Pigem võib loogiliselt tuletada, et keskaeg oma olemuses kutsus esile vaid enesetapu mõtteid.

Samal ajal, toetudes kirjalikele ja ainelistele allikatele, võib kindlalt väita, et see aeg andis maailmale elurõõmsa, tugeva, andeka ja teotahtelise inimese. Kust tuli see elujõud? Mis sundis inimest, vaatamata teda pidevalt varitsevatele ohtudele ja üldisele ebakindlusele, otsima, elust rõõmu tundma ja looma?

Nagu eelpool öeldud, oli keskaja inimene suures enamuses kirjaoskamatu. Koole oli vähe ja need olid kloostrite ja kirikute juures ning valmistasid ette peamiselt vaimulikkonda. Õpetatust hinnati, aga see oli võõras. Lugeda oskasid küllalt paljud, aga see oskus oli algeline. Koolidest käisid läbi suhteliselt vähesed. Samal ajal kasvatas keskaegne ühiskond kõiki oma liikmeid, järgides “monopedagoogika” põhilisi ettekirjutusi. Tulemuseks oli inimene, kes olles ka täiesti kirjaoskamatu, tundis ühiselu reegleid, allus üldnõutavatele kõlbelistele normidele ja püüdis end vastavalt nendele võimalikult turvaliselt sisse seada, püüdis vastavalt käituda. Samal ajal püüdis ta ennast ka maha rahustada. Millised võimalused tal selleks olid?

Keskaja inimene oli eelkõige ja alati usklik. Ta võis olla mingi võimude poolt taunitava ususekti liige, ta võis olla kuulutatud ketseriks, kuid ta ei olnud ateist. Hirm Jumala kohtu ees saatis teda kõikjal. Siit aga ilmneb üks suurimaid kasvatavaid tegureid keskaja ühiskonnas - see on karistamatuse puudumine. Piisab võrdlusest tänapäeva ühiskonnaga, kus vaatamata väga paljudele suuremal või vähemal määral efektiivsetele pedagoogikavooludele, ei ole üle saadud karistamatuse tundest inimeste väärtushinnangutes. Tänapäeval on arvamus “Kui keegi ei näe, siis keegi ei näegi!” üsna tavaline ja sügavalt juurdunud. Keskaja ühiskonnas seda olla ei saanud. Jumal nägi kõike, Tema pilk ulatus nii viimase kõrilõikaja ja röövli kui ka kõige vagama inimese sügavaimasse hingesoppi. Teda ei saanud petta. See oli keskaegse ühiskonna kõige suurem distsiplineeriv hoob. Ega asjata ei nõudnud ka kõige paadunumad kurjategijad surivoodil preestrit, ega pihtinud oma surmapatte. Ja ega asjata just surivoodil ei tehtud kõige heldemaid annetusi ja palutud kõikidelt vaenlastelt andeks. Ka surmamõistetule ei keelatud viimast jumalaarmu.