Teise väärikama linlaste grupi - käsitööliste kasvatus kujundas samuti äärmiselt olulise eetilise eluprintsiibi - tööd tuleb teha hoolega ja korralikult. Töö ja töökasvatuse väärtustamine oli käsitöölise kasvatuse puhul esmatähtis.

Keskaegse käsitöölise elu oli tänu tsunftisüsteemile rangelt reglementeeritud. Tsunftid hakkasid Euroopa linnades tekkima juba XIII-XIV saj. ja kujundasid pikkadeks sajanditeks mitte ainult kindla koolitussüsteemi, vaid ka tähtsad ellusuhtumise aspektid ja väärtushinnangud. Eriti täpseks ja pisiasjadeni ettekirjutatuks kujunes tsunftikord hansalinnades.

Õpipoisi õppeperiood oli kahtlemata läbi aja kõige õigusetum, kuid seda ei saa ka ainult ühesena võtta.Eelkõige võttis meister õpilase selleks, et temast hea käsitööline teha. Ta ei võtnud poissi, kes tööle vastu ei pidanud, laisk või ebaaus oli. Selleks oli ette nähtud katseaeg õppipoisiaja alguses, mille jooksul meister õpipoisist võis lahti öelda ja ta tagasi vanemate juurde saata. Kui aga katseaeg edukalt läbitud oli ja poiss ennest heast küljest näitas, kirjutati ta õpipoisiraamatusse sisse ja ta oli sellest hetkest tsunfti kaitse all. Tsunftivanemad võisid meistrit julma kohtlemise eest karistada, õpipoisi temalt ära võtta ja teise meistri juurde saata, nad jälgisid, et poiss ei oleks näljas ja et tal oleksid korralikud riided seljas.

Esimesed paar aastat pidi õpipoiss täitma kõiki pererahva poolt antavaid ülesandeid ja oli enam teenija ja mustatöötegija. Seda ei pandud pahaks, sest nii tasus ta oma võla pererahvale, kes teda toitis, kattis, õpetas ja kasvatas. Paljudes põhikirjades oli aga eraldi märge, et viimastel õppeaastatel ei tohtinud õpipoissi enam erialaväliste töödega koormata, poiss pidi end usinasti erialaselt täiendama. Õpipoisiaeg kestis tavaliselt 4-6 aastat ja kui arvestada, et poisse võeti õpipoisteks 9-10 aastaselt, siis esimese astme lõppedes oli tegemist tavaliselt juba küllalt iseseisva, tugeva ja mõningaste vilumistega noormehehakatisega. Säärane poiss võis teatada, et tal on plaan teha ja esitada sellitöö - oma esimene erialane tööproov. Loomulikult alustas ta sellitöö tegemist meistri loal ja heakskiidul. Töö ise tuli registreerida, tsunftivanemad määrasid selleks ettenähtud aja ning töö tegemine ise pidi olema avalik, s.t. tehtav ainult päeval ning iga tsunftimeister tohtis ettenähtud aja jooksul töökotta sisse astuda ning veenduda, et kõik tööetapid saavad korralikult ja õigesti tehtud. Samuti oli välistatud, et keegi salaja osa tööd selli eest ära teeb või seda parandab. Töö pidi valmima tähtajaks ja seda tulid vastu võtma tsunftimeistrid, kes otsustasid, kas töö on sellitöö tasemele vastav, kas tal pole olulisi vigu või lohakat teostust. Kui töö vastas nõuetele, kuulutati õpipoiss pidulikult selliks, kirjutati õpipoisiraamastust välja ja selliraamatusse sisse.

Teine etapp läbiti tavaliselt 5-6 aastaga, kuid esines ka väga pika staažiga selle, sest teisest etapist oli edasi pääseda palju raskem.See oli aeg, kus noormees õppis oma meistri käest kõiki töö peensusi, püüdis näidata end juba kui iseseisev käsitööline. Mõne aja pärast, vahel paari aasta pärast, teatas sell oma valmidusest minna rändama. See oli saksa tsunftikorra järgi kõikidele sellidele kohustuslik. Rändamaminek tähendas teistesse kaugematesse linnadesse, ka teistesse riikidesse minekut. Teele mindi jalgsi ja tavaliselt kevadel, kui teed kuivemad, ilm soojem ja väljas võimalik ööbida. Säärased vandersellid (saksa k. wanderen-rändama) ühinesid tavaliselt väikestesse gruppidesse, et oleks lõbusam ja ka julgem. Kuna käidi jala, siis tee kulus vaevaliselt, raha tavaliselt ei olnud, teeniti mitmesugustel abi- ja talutöödel, tehti igasuguseid töid ka hea kõhutäie eest, võeti siis jälle kott käsitööriistadega õlale ja mindi edasi.