Kui poiss kaela kandma hakkas ja kaubandusega seotud põhitõed kätte oli saanud, oskas lugeda, kirjutada ja rehkendada, oskas suhelda, tundis suhtlemistasandil keeli, hakkas isa teda üha enam rakendama, väikesi ülesandeid andma, kusjuures kontroll oli pidevalt väga tugev ja karistus karm. Harjutati ka arvutamist. Poisist sai kaupmehesell, kelle isesesva tegutsemise õigus laienes, keda usaldati üha enam. Ta võis saata kaupu teise linna, kontrollida maha- ja pealelaadimist, ühesõnaga vanema, meister-kaupmehe ja ka gildi valve all tõestas ta pidevalt oma suutlikkust. Meister- kaupmeheni oli aga veel pikk tee. Sell pidi saama kasumiga kaplemise oskuse, selle läbi ka varanduse, seejärel kinnisvara, alles siis võis ta pretendeerida tõsiselt võetava kaupmehe nimele. Kogu tegevuse vältel (pikkade aastate jooksul) ei tohtinud sell endale lubada ühtegi hooletust, valearvestust, ka ebaviisakat käitumist jms. Kaupmeheseisus oli see-eest ka vääriline tasu nähtud vaevale. Kaupmehed olid linna majandusliku, õigusliku ja poliitilise elu dikteerijad. Nad esinesid väärikalt mitmetel pidustustel oma lippude, gildivappide ja tunnuslauseltega, neil olid omad altarid linna kirikutes.