Autoriteedi-põhine kasvatus
Lapsel on loomupärane vajadus turvatunde järele. Seda pakub täiskasvanu, kes väärib lapse silmis lugupidamist, austust, keda laps matkib, kellele tahab sarnaneda, so -autoriteet. Laps ise ei pruugi autoriteeti tähistavaid tundeid ja asjaolusid teadvustada. Lapse kasvades nihkub autoriteetide ring koduseinte vahelt välja (kooli, meediasse jm) ja mitmekesistub.
Autoriteedi-põhine kasvatus e autoriteetne kasvatus (nt M Tuulikul) arvestab ning austab nii lapse kui ka täiskasvanu õigusi. Autoriteetsed kasvatajad eeldavad lastelt eakohast käitumist, kohusetunnet, nõuavad sõnakuulelikkust, on järjekindlad ja seavad selged piirid, kuid ei liialda nendega. Nad väljendavad lapse suhtes lugupidamist, soojust ja armastust, kuulavad ära laste seisukohad, julgustavad neid. Õpetajad ja vanemad juhendavad last, selgitavad oma käitumist ja koolis või kodus valitsevaid reegleid, peavad lastega läbirääkimisi, lasevad neil otsuste tegemisel kaasa rääkida. Lapsi kiidetakse, kui nad oma eesmärkide saavutamisel vaeva näevad, pahanduse korral järgneb laitus. Laitus mõjub eriti tõhusalt, kui see tuleb täiskasvanult, kes on hooliv ja austusväärne.
Autoriteedi-põhine kasvatuse eelduseks onsee, et laps, õpilane tunnustab kasvatajat-õpetajat autoriteedina. See ei ole kasvataja võimupositsioon vaid usaldusväärsuse ja eeskujuga saavutatud positsioon.
Autoriteedi-põhise kasvatuse juures lapsevanem või õpetaja: kinnitab oma eeskujuga sama, mida ootab lapselt; suudab olla veenev ja valmis koos lapsega töötama; annab lapsele nõu seal, kus laps seda tõepoolest vajab; tõstab esile lapse tublidust ja ei rõhuta puuduseid; tunnistab oma eksimusi; ergutab lapse tahet sobivate ja arendavate ülesannetega.
Autoriteeti on põhjalikult analüüsinud G. Kerschensteiner. Tema arvates võib autoriteet olla nii sisemine, välimine, moraalne, füüsiline. Kerschensteiner eristab nn intellektuaalset autoriteeditunnet, mis tähendab, et mõistetakse ja tunnistatakse seda, et ühiskonnas peab olema kord – vastasel juhul tekib kaos. Sellest erinev on aukartustunne, mida Kerschensteiner nimetab kõige tähtsamaks ja kestvamaks. See on austamistunne millegi üleva ees, mis oma suuruse ja võimuga, ka iluga sunnib meid oma väiksust tundma. Selline peaks olema püsiv vahekord täiskasvanuks, iseseisvaks saanud laste ja nende vanemate vahel. Nendest samm edasi järgneb autoriteediusk, mis võib põhineda traditsioonil, järeleaimamisel, kohandamisel ja harjumisel.
Autoriteeditunne peaks võrsuma armastusest ja sellest arusaamisest, et kasvataja on väljas asja eest. Vastumeelsus ja põlgus surmab autoriteeditunde. Peeter Põllu järgi saab autoriteeditundmust kasvatada ka nii, et last harjutatakse tarvitama sümboliväärtustega vorme: kombed ja viisid käitumises, tseremoniaalsus pühades paikades, kombed klassis ja koolis. Piirangud, mida autoriteedi poolt antud käsud ja keelud sisaldavad, on mõeldud selleks, et laps iseennast ei kahjustaks. Anarhia ja vaid iseendast lähtumine on hukutav nii ühiskonnale laiemalt kui koolielule kitsamalt. On läbinisti väär oletada, et lastele ei meeldi kord ja kindlad nõuded, et see neid ahistab või neile halvasti mõjub. Tähtis on see, et autoriteedid töötaksid omavahel: ema ja isa, vanemad ja õpetajad, õpetajad omavahel. Vastastikused ebakõlad, laveerimised ja vastutegutsemine hävitavad kõigi autoriteedi. (Tuulik, 2001)
Arvatavasti on autoriteedipõhine e aotoriteetne kasvatus üks tõhusamaid kasvatusstiile. Autoriteedi käe all kasvab lapsest kohusetundlik ja väärikas inimene, kes teab norme ja viisakusreegleid, käitub eakohaselt, on saanud piisavalt kiitust, kel pole alaväärsustunnet. Usutavasti sooviks iga laps sooviks endale vanemat ja õpetajat, keda saaks autoriteediks pidada. Kasvatajale on oluline teadvustada, et peab olema ise (ja kõik pereliikmed) heaks eeskujuks ja tegema seda, mida lapseltki oodatakse.
Autoriteedi-põhine kasvatus on kasutusel (siiski ilma karistusteta) steinerpedagoogikas ja waldorfkoolides, kus leitakse, et algklassides vajab õpilane õpetajat kui inimlikkuse ja kultuuri esindajat, kelle eeskuju najal omaenese vaimset selgroogu kasvatada. Seda kasvatussüsteemi hakatud, tema olemusele vastavalt, nimetama vabaduskasvatuseks. Autoriteedile toetumine on selles vaid üks, ajaliselt piiratud ähenemisviis.
Autoriteedi-põhine kasvatus e autoriteetne kasvatus (nt M Tuulikul) arvestab ning austab nii lapse kui ka täiskasvanu õigusi. Autoriteetsed kasvatajad eeldavad lastelt eakohast käitumist, kohusetunnet, nõuavad sõnakuulelikkust, on järjekindlad ja seavad selged piirid, kuid ei liialda nendega. Nad väljendavad lapse suhtes lugupidamist, soojust ja armastust, kuulavad ära laste seisukohad, julgustavad neid. Õpetajad ja vanemad juhendavad last, selgitavad oma käitumist ja koolis või kodus valitsevaid reegleid, peavad lastega läbirääkimisi, lasevad neil otsuste tegemisel kaasa rääkida. Lapsi kiidetakse, kui nad oma eesmärkide saavutamisel vaeva näevad, pahanduse korral järgneb laitus. Laitus mõjub eriti tõhusalt, kui see tuleb täiskasvanult, kes on hooliv ja austusväärne.
Autoriteedi-põhine kasvatuse eelduseks onsee, et laps, õpilane tunnustab kasvatajat-õpetajat autoriteedina. See ei ole kasvataja võimupositsioon vaid usaldusväärsuse ja eeskujuga saavutatud positsioon.
Autoriteedi-põhise kasvatuse juures lapsevanem või õpetaja: kinnitab oma eeskujuga sama, mida ootab lapselt; suudab olla veenev ja valmis koos lapsega töötama; annab lapsele nõu seal, kus laps seda tõepoolest vajab; tõstab esile lapse tublidust ja ei rõhuta puuduseid; tunnistab oma eksimusi; ergutab lapse tahet sobivate ja arendavate ülesannetega.
Autoriteeti on põhjalikult analüüsinud G. Kerschensteiner. Tema arvates võib autoriteet olla nii sisemine, välimine, moraalne, füüsiline. Kerschensteiner eristab nn intellektuaalset autoriteeditunnet, mis tähendab, et mõistetakse ja tunnistatakse seda, et ühiskonnas peab olema kord – vastasel juhul tekib kaos. Sellest erinev on aukartustunne, mida Kerschensteiner nimetab kõige tähtsamaks ja kestvamaks. See on austamistunne millegi üleva ees, mis oma suuruse ja võimuga, ka iluga sunnib meid oma väiksust tundma. Selline peaks olema püsiv vahekord täiskasvanuks, iseseisvaks saanud laste ja nende vanemate vahel. Nendest samm edasi järgneb autoriteediusk, mis võib põhineda traditsioonil, järeleaimamisel, kohandamisel ja harjumisel.
Autoriteeditunne peaks võrsuma armastusest ja sellest arusaamisest, et kasvataja on väljas asja eest. Vastumeelsus ja põlgus surmab autoriteeditunde. Peeter Põllu järgi saab autoriteeditundmust kasvatada ka nii, et last harjutatakse tarvitama sümboliväärtustega vorme: kombed ja viisid käitumises, tseremoniaalsus pühades paikades, kombed klassis ja koolis. Piirangud, mida autoriteedi poolt antud käsud ja keelud sisaldavad, on mõeldud selleks, et laps iseennast ei kahjustaks. Anarhia ja vaid iseendast lähtumine on hukutav nii ühiskonnale laiemalt kui koolielule kitsamalt. On läbinisti väär oletada, et lastele ei meeldi kord ja kindlad nõuded, et see neid ahistab või neile halvasti mõjub. Tähtis on see, et autoriteedid töötaksid omavahel: ema ja isa, vanemad ja õpetajad, õpetajad omavahel. Vastastikused ebakõlad, laveerimised ja vastutegutsemine hävitavad kõigi autoriteedi. (Tuulik, 2001)
Arvatavasti on autoriteedipõhine e aotoriteetne kasvatus üks tõhusamaid kasvatusstiile. Autoriteedi käe all kasvab lapsest kohusetundlik ja väärikas inimene, kes teab norme ja viisakusreegleid, käitub eakohaselt, on saanud piisavalt kiitust, kel pole alaväärsustunnet. Usutavasti sooviks iga laps sooviks endale vanemat ja õpetajat, keda saaks autoriteediks pidada. Kasvatajale on oluline teadvustada, et peab olema ise (ja kõik pereliikmed) heaks eeskujuks ja tegema seda, mida lapseltki oodatakse.
Autoriteedi-põhine kasvatus on kasutusel (siiski ilma karistusteta) steinerpedagoogikas ja waldorfkoolides, kus leitakse, et algklassides vajab õpilane õpetajat kui inimlikkuse ja kultuuri esindajat, kelle eeskuju najal omaenese vaimset selgroogu kasvatada. Seda kasvatussüsteemi hakatud, tema olemusele vastavalt, nimetama vabaduskasvatuseks. Autoriteedile toetumine on selles vaid üks, ajaliselt piiratud ähenemisviis.