Autoritaarset kasvatust iseloomustab laste maailma, lapse vajaduste vähene tunnustamine, sõnakuuleliku allumise nõudmine, tugev kontroll ning iseseisvuse pärssimine. Lapse sõltumatus ja võimalus end väljendada on alla surutud, temalt ei oodata mõistmist vaid allumist, mistõttu langeb tema usk enesesse. Sageli iseloomustab autoritaarset kasvatusstiili kamandamine ja kritiseerimine, halvustamine, mida laps tajub alistamisena ja solvamisena.

Autoritaarset kasvatusstiili pooldavad vanemad usuvad kindlalt, et nad teevad kõik oma lapse jaoks. Selliste vanemate hulka kuuluvad ka need, kes igapäevaelus on harjunud kõike oma laste eest ette-taha ära tegema, need, kes näägutavad oma last pidevalt tema tegemata jäetud asjade pärast, kui ka need, kes tegemata asjade eest füüsiliselt karistavad.

Sellise kasvatusega seostub mitmeid probleeme:
- vanemad sevad enese ja lapse ette ebareaalsed eesmärgid ülehinnates lapse võimeid;
- kuna kõiki neid eesmärke, mida vanemad on enesele seadnud, pole praktiliselt võimalik täita, tunnevad vanemad süütunnet;
- vanemad, kes pidevalt oma isiklikke vajadusi püüavad eitada ja maha suruda, pole võimelised oma vanemarolli nautima ja kibestuvad;
- vanema ning lapse hingeline lähedus karistuste-keeldude õhkkonnas mureneb;
- lapses juurdub iseseisvusetus ning võib tekkida trots, mis hilisemas eas väljendub konfliktsuse ja agressiivsusena.

Autoritaarsed vanemad ja õpetajad nõuavad, et laps alluks vastuvaidlematult kõikide nende poolt kehtestatud reeglitele ning last karistatakse iga eksimuse eest. Ebaõnnestumise korral on autoritaarsuse tagajärjeks see, et noor võib muutuda hirmunult passiivseks, sattuda kuritegelikule teele ja kampadesse, hakata tarvitama alkoholi ja narkootikume, kodust põgeneda, koolis vägivaldselt end kehtestama, või hoidub kooliskäimisest.
Autoritaarsus koolis väljendub ka indoktrineerimisena, hinnete karistava kasutamisega kodus aga täiskasvanukeskse keskkonnana, mis on orienteeritud täiskasvanute vajaduste rahuldamisele. Lapsega tegelemine sõltub vanemate hetkemeeleolust, ei püüagi lähtuda lapse arusaamadest, ei arenda lapses vastutustunnet ja enesevalitsust. Sageli seonduvad sellise kasvatusega õpitud abitused, eriti sotsiaalne abitus ja/või lapse agressiivsus.
Autoritaarsuse taustaks on konkurents – lapsevanem või õpetaja tahab näida isikuna, kellel on alati õigus ja kes suudab olukorda alati oma kontrolli all hoida. Teiste inimeste seisukohtiade vastu ei tunta huvi, neid ei kuulata, esineb emotsionaalset, verbaalset, füüsilist vägivalda, koostöö on näiline – põhineb hirmul.
Peres ja klassis kehtestunud piirid on liiga paindumatud, perekonnas on atavlised vaidlused ja võitlused kõikvõimalikel teemadel.

Tõeliselt valusalt võib selline kasvatusstiil oma mõjusid eksponeerida alles kunagise lapse iseseisvaks saamise perioodil. Ühiskond, ja eriti läänelik turumajanduslik ühiskond eeldab ju, et inimene oleks iseseisev, initsiatiivikas, julge, loov. Sellistes tingimustes võib isikul, kelle lapsepõlv seisnes turvalises mitteotsustamises ning mitmesugustele keeldudele allumises, osutuda väga raskeks iseseisvalt toime tulla (Reiljan, H.).
Saab vaid loota, et ikka enam vanemaid ja õpetajaid arvestab sellega, et ühiskond on muutunud ja autoritaarsus kasvatuses ei pruugi kindlustada edu ei nende kasvandikele ega neile enestele kasvatajatena.