Kasvatusfilosoofia on läbi kogu oma arengu olnud seotud, ja on seda ka tänapäeval, õpetajaharidusega, kasvatus-haridusuuringutega, õppekavaarendusega, hariduspoliitikaga. Kõneldes kasvatusteaduslikust  uuringust tuleb enamasti tegemist teha erinevate valdkondade ja paradigmadega: kasvatusvaatelised ühelt poolt ja uurimisvaatelised teiselt poolt.
Viimase paarikümne aasta jooksul on filosoofilist mõtlemist kasvatus-haridusvaldkonnas ikka enam mõjutanud ka tehnoloogia areng (e-keskkonnad) ja neuroteaduste avastused aju, arengu, õppimise kohta. See on loomulik, arvestades kasvatusteaduste ja kogu kasvatus-haridusvaldkonna integratiivset olemust. Range empiirilise teaduslikkuse nõue uuringutele vastandub postmodernistlikule ja postpositivistlikule relatiivsusele, lokaalsusele. See väljendub ka kvalitatiivse-kvantitatiivse metoodika üle peetavates vaidlustes. Traditsioonilises, positivistlikus mõttes rangete uuringute tegemist raskendab kasvatusvaldkonna keerukus, nt isoleeritud üksikfaktorite mõju kindlaktegemine ja tõestamine.
Lisaks puhtteaduslikele tulemustele oodatakse kasvatus-haridusvaldkonna uuringutelt ka praktika jaoks olulisi järeldusi ja ettepanekuid. Seega pole need uuringud ainult teooriat-loovad või teooriaid täpsustavad – neil peaks olema rakenduslik  külg – olgu siis õppetunni, kasvatusviiside, haridusalaste otsuste vm seisukohalt.

Nii teaduslikkuse kui praktiliste väljundite vajadus tähendab seda, et uuringute filosoofiline tuum (või alus või ruum – metafoorika on mitmekesine) omandab erilise tähtsuse. Lihtne lapse- või ainekesksuse vaate vastandamine annab paljude uuringute järeldustele hoopis erineva “värvi” ja mõju nt õppetunnis või koolijuhtimises kasutamisele. Neil uurijatel, kes kalduvad laiaulatuslike üldistuste tegemisele suuremastaabiliste uuringute põhjal on keeruline, samas aga väga oluline pöörata tõsist tähelepanu nt õppimise ja õpetamisega, personaalse ja sotsiaalse arenguga, kultuuriga seotud erinevuste tähendusele ja rollile. Kui need aspektid jäävad  üldisustes tähelepanuta, tekivad väga üldised aga praktikas kasutud, mittetöötavad teooriad ning nn pseudodistsipliinid.

 Filosoofilisi lähenemisviise kasvatusteaduslikele ning kasvatuse-haridusega seotud distsipliinidele ja uuringutele on väga erinevaid, nende allikaks on kasvatusteadusse kui integratiivsesse teadusse haaratud distsipliinid. Üks lähenemisviis on diskursiivne (kõige laiemas mõttes), sh ka nt analüütiline, semiootiline, hermeneutiline jne.  Teisalt võidakse võtta ette dialoog kasvatusteaduse ja sellega külgnevate teaduste (nt psühholoogia) filosoofilise aspektide vahel.  Kasvatusfilosoofiline mõte on ikka (nimetagem nt Platonit, Rousseau’d, Dewey’d), ja eriti viimasel poolsajandil püüdnud avardada arusaama sellest, milline kasvatus-haridus võiks olla ja milliseks saada. See temaatika on ammendamatu – hariduse eesmärgid (vt nt Eesti haridusplatvorm 1988, Kreitzberg 1993, stsenaariumid Eesti haridus - 2015), õppekavades sisalduv teadmus, jpm.