Filosoofilises ja kasvatusalases kirjanduses esinevast lähenemiste paljususest tooksin esile paar üldisemat ja õpetajale, professionaalsele haridusinimesele ehk kasulikumat jaotust. Neile kõigile on iseloomulik pidev üksteiseks üleminek ehk teisisõnu – need moodustavad kontiinumi.

Kõigepealt jaotus (oma olemuselt kontiinum), mille on algsel kujul esitanud Atsuhiko Yoshida:
Müstitsistlik ja religioosne filosoofia ning vastavad kasvatusvaated ja teooriad;
Eksistentsialism, fenomenoloogia ning vastavad kasvatusvaated ja teooriad;
Naturalism ja organicist teooria ning vastavad kasvatusvaated ja teooriad;
Progressiivne ja arengu-teooria ning vastavad kasvatusvaated ja teooriad;
Postmodernism ja kriitiline teooria ning vastavad kasvatusvaated ja teooriad.

Selles vaates on koostaja lähtunud kasvatuse/hariduse taotluste ja mõjurite dimensioonipaarist seesmine-väline. Seesmine tähendab teadvuse muutumist, transformatsiooni ning väline – sotsiaalset muutu(mi)st. Ühtki neist viiest vaadete (esindajate) kogumist ei saa käsitleda selgelt määratletava paradigmana. Pigem võiks kõnelda metatasandilisest süsteemist, mis on ühtaegu nii ajaline kui sisuline. (Süsteem vääriks omaette raamatut, mis ju Jaapanis ka olemas võib olla.)

pilt teksti alt, st skeem