Juhtimise üheks põhieesmärgiks on organisatsiooni ja tema keskkonna tasakaalu säilitamine, selle nimel ühendatakse organisatsiooni inim-, raha- ja materiaalsed ressursid ka organisatsiooni püstitatud eesmärkide saavutamiseks.
Juhiks võib pidada iga inimest, kellel on vähemalt üks alluv. Põhilised juhtimistegevused on – planeerimine, organiseerimine, koordineerimine (eestvedamine) ja kontrollimine.
Nii inimese kui organisatsiooni tegevus sõltub tema otsustest.

Juhti mõjutavad otsuste vastuvõtmisel mitmesugused tegurid: juhi isiksus (kasvatus, isiklikud käitumismallid ja väärtushinnangud, jt); organisatsiooni üldised põhimõtted, ülemuste ja kaastöötajate käitumine; keskkond (seadustik, ühiskonna väärtushinnangud ja kõlblusnormid, tegevusharu jt) otsustamiseks vajalike andmete ja informatsiooni kättesaadavus.

Juhtimistasandite järgi jagatakse juhte :

Tippjuhid (organisatsiooni tegevuse üldine ja põhimõtteline suunamine ning
kooskõlastamine)
Keskastmejuhid (tegelevad strateegiast lähtuvate kindlate tegevuskavade
väljatöötamise ja allpool saavutatud tulemuste kokkuvõtmisega)
Esmatasandi juhid (juhendavad üksiktoimingute elluviimist ja kontrollivad neid)

Juhtimisstiile võib liigitada mitmeti. Enamasti jaotatakse need 2-4 kategooriasse. Samas ei kasuta ükski juht selgelt vaid üht kirjeldatud stiili. Iga situatsioon nõuab teatud erineval viisil lähenemist. Siiski on igal juhil välja kujunenud oma dominantne stiil, mida kasutatakse – see on osa juhist, mis põhineb tema arusaamadel elust, tööst või suhetest.

Enamlevinum juhtimisstiilideks on :

• autokraatlik juhtimisstiil. (Kõik toimub juhi korralduse järgi)
• demokraatlik juhtimisstiil. (Organisatsioonis toimuv otsustatakse võrdselt koos, kõigi arvamuste ärakuulamisel ja juhi toetusel).
• mittesekkuv (laissez-faire) juhtimisstiil.) Juh annab täieliku vabaduse teistele organisatsiooniliikmetele otsustamisel, sekkub ise võimalikult vähe).

Juhi informatsiooniga seotud rollid:

1. Informatsiooni vastuvõtja rolli täidab juht alluvatega suheldes,
aruandeid ja ettekandeid uurides ja mitmesuguseid isiklikke kontakte kasutades. Seega saab juht hulgaliselt mitmesugust teavet nii organisatsiooni seest kui ka väljastpoolt.

2. Informatsiooni vahendaja rollis korraldab juht sobiva teabeedastussüsteemi. Juht jagab saadud informatsiooni oma organisatsioonile, oma meeskonnale.

Vahendatav informatsioon jaguneb 2 rühma:

• Tegevuslik, operatiivne informatsioon (organisatsiooni tegevuse ja töötajate seisukohast hädavajalik teave);
• Üld- ja abistav informatsioon (nt. üldteave ettevõtte kohta).

Organisatsioonipsühholoogiast on selgunud tingimused, mis kas soodustavad või takistavad soodsat ja vaba infovahetust inimeste vahel:

• Faktide objektiivne kirjeldamine versus asjade või inimeste hindamine mingi väärtusmõõdupuu alusel
• Probleemi lahendamisele suunatud orientatsioon versus kohtumõistmine
• Spontaanne, siiras eneseväljendus versus kalkuleeritud, strateegiline kommunikatsioon, mille eesmärgiks on teatud efekti saavutamine
• Teiste inimeste kohtlemine ja respekteerimine enesele võrdsete indiviididena versus nendesse üleolekuga suhtumine
• Oma seisukoha katseline esitamine ja valmisolek võimalikkude vastuargumentide ja erinevate tõlgenduste või seisukohtade ärakuulamiseks versus dogmaatiline hoiak
• Empaatilise mõistmise väljendamine (teiste inimeste tunnetest arusaamine) versus külm, ükskõikne ja neutraalne suhtumine.

Nimetatud aspektide jälgimine aitab hinnata, milline on organisatsioonis koostööoskus, seega ka usaldus ja valmisolek info- ja teadmusjuhtimise põhimõtete järgimiseks.

Kui organisatsioonis on läbi viidud personali- ja rahulolu-uuringuid, mille raames on välja selgitatud töötajate rahulolu organisatsioonikultuuri, kommunikatsiooni, väärtuste ja juhtide tegevusega, saab neid analüüsil aluseks võtta.