Mikrokeskkond on see vahetu keskkond, milles organisatsioon toimib.

Mikrokeskkond on makrokeskkonna osa, mille moodustavad tarbijad, varustavad ettevõtted ja võistlevad ettevõtted. Seega moodustavad mikrokeskkonna üksikisikud, grupid ja ettevõtted, kellega organisatsioon on koostegevuses

Mikrokeskkonna moodustavad tegurid, mida võib viieks rühmitada:

• Konkurendid (isikud ja organisatsioonid, kes tegutsevad organisatsiooniga samas või analoogses valdkonnas ja kellega konkureeritakse klientide pärast);
• Kliendid (isikud ja organisatsioonid, kes ostavad pakutavat toodet (teenust);
• Tarnijad (varustavad ettevõtted, sponsorid, doteerijad  jne);
• •    Regulaatorid (organisatsiooni tegevust mõjutavad muud organisatsioonivälised grupid, nt valitsusasutused, meedia, ametiühingud, muinsuskaitse, tarbijakaitse, inimõiguste ja looduskaitse jt.);
• Strateegilised liitlased (organisatsioonid, millega firma on moodustanud ühisettevõtte või teeb koostööd lepingulisel alusel). 

Konkreetne informatsioon, mida ettevõtte keskkonnas toimuvate muutuste analüüsiks vajab, sõltub ettevõtte tegevusalast ja arenguplaanidest ning uueneb pidevalt. Makrokeskkonna alane informatsioon kajastab pigem minevikku, aga lubab teha ka prognoose juhul kui  sellist informatsiooni kogutakse  piisavalt, sellest leitakse tulevikku kajastav osa ja selle põhjal tehakse organisatsioonile olulisi  järeldusi.

Oluline on teada, milline on selle keskkonna dünaamika , milles organisatsioon tegutseb – kui suur on keskkonna elementide muutuste ulatus ja ennustatavus:

• stabiilne – ennustamatuid muutusi vähe, tarbija maitse püsiv, tehnoloogia muutub harva, või
• dünaamiline – konkurentide strateegiad muutuvad kiiresti, muutuvad turu nõudmised, reklaam, personal jms. (Keskkond on nn. rahutu, turbulentne – sagedased on ootamatud ja ennustamatud muutused).

Analüüs võimaldab otsustada, kui keerukas ja muutlik on tegevuskeskkond, millised muutused mõjutavad eelkõige,  millistega kohta otsitava või laekuva infoga on oluline kursisolek.

Väliskeskkonna iseloomustamiseks kasutatakse nelja karakteristikut:

1. Keskkonna muutus - organisatsioonide keskkondade muutumise määr, mille järgi jagatakse keskkonnad stabiilseteks ja dünaamilisteks
2. Keskkonna keerukus – organisatsiooni mõjutavate väliste keskkonnategurite arv, jagatakse lihtsateks ja keerukateks keskkondadeks
3. Ressursside olemasolu – väliskeskkonnas olevate organisatsiooni jaoks kriitiliste ressursside rohkus või nappus
4. Ebakindlus, määramatus – väliskeskkonna kohta käiva piisava informatsiooni puudus keskkonna faktorite kohta, et mõista ja ennustada keskkonna vajadusi ja muutusi.