Planeerimise etapis õppija analüüsib eesseisvat ülesannet:  saab ülevaate sellest, mida loovtöö tegemine endast üldse kujutab, teeb otsuseid milline valdkond ja teema valida , seab eesmärgid ja planeerib, kuidas neid saavutada(vt joonis 2) (Panadero, 2017). Selles etapis pannakse alus õpilase motivatsioonile kogu ülesanne lõpule viia – kui eesmärk on selge ja valitud töö teema huvipakkuv, siis on sellele lihtsam orienteeruda ja ka selleni jõudmist planeerida Kui tehtava loovtöö teema lähtub õpilase huvist, siis huvitavad teda ka selle tulemused ja sellest tulenevalt kogu protsess (Kikas, 2017). Antud etapis võib olla lihtsam keskenduda nö töö tegemise protseduuri planeerimisele (millises järjekorras on mida tarvis teha), kuid enne seda oleks vaja võtta planeerimise etapis aega ka enda jaoks teema ning loovtöö tegemise protsessi olulisuse läbi mõtlemisele, mis on seotud just eelnevalt kirjeldatud autonoomse motivatsiooni kergitamise ideega (Ryan & Deci, 2000). 

2019.–2020. õppeaastal läbi viidud juhtumiuuringu (Tuisk, 2020) käigus kaardistati loovtöid tegevate õpilaste ja nende juhendajate loovtöödega seotud hirme ja ootusi ning koolis loovtööde tegemisele loodud raamistikku ja reegleid. Nagu suuremas osas koolides, läbivad ka uuritud koolis õpilased loovtöö tegemisele eelneval aastal kursuse “Loovtööde alused”. Kursuse käigus proovitakse läbi teha erinevad loovtöö valmimise etapid, kuna seda viib sageli läbi IT-õpetaja, siis on kursusel suur rõhk töö vormistamisreeglite õppimisel. Õppeaasta lõpus osalevad noored eelmise lennu loovtööde kaitsmisel. Sügisel peale suvevaheaega tuleb koolile esitada oma loovtöö teema ja leida sellele juhendaja.

Uuringu (Tuisk, 2020) tulemustest ilmnes, et suurim osa noorte hirmudest ja ootustest on seotud just töö alustamise ja planeerimise etapiga. Õpilased pelgavad, et nad ei saa aru, mida neilt oodatakse, et nad ei leia piisavalt huvitavat teemat ja juhendajat, kellega koostöö sujuks. Kuna suurem osa õpilastest ei ole varem ühegi õpetajaga sellises suhtes olnud ja ei ole ka pidanud ise nii mahuka töö valmimise eest vastutama, siis on need hirmud mõistetavad. Paljud juhendajad mõistavad neid muresid, aga on ka neid, kes arvavad, et õpilased peaksid ise omama visiooni ja seadma eesmärgid ning alles seejärel juhendaja juurde tulema.

Loovtööks ettevalmistavaid tegevusi võib olla mitmesuguseid. Varasemate tööde kaitsmise jälgimine kindlasti aitab paremini mõista, mida töö tegemisel oodatakse. Seda juhul, kui õpilastele on kaitsmise ajaks antud selged eesmärgid selle kohta, millele tähelepanu pöörata. Mitmeid sarnaseid protsesse uurinud teadlased on täheldanud erinevate teemasse sisseelamist ettevalmistavate tegevuste positiivset mõju vahetult enne töö juurde asumist (English & Kitsanas, 2013; Kolodner et al, 2003, Peters, 2010). Näiteks regulaarne uuriva õppe elementide praktiseerimine varasemates klassides (Kikas, 2017) või muude teemasse sisseelamist võimaldavate tegevuste regulaarne praktiseerimine (English & Kitsantas, 2013; Heinla, 2017; Kolodner et al., 2003; Peters, 2010) annavad noorele võimaluse jõuda endale kõige enam huvi pakkuva ja motiveeriva töö tüübi, valdkonna ja teemani ning juba varakult aru saada, mida temalt selles protsessis oodatakse.

Alles peale seda, kui õpilane on eesootavast protsessist aru saanud (mõtestanud selle eesmärke ja võimalusi ning samuti kasu enda oskuste arengule), saab asuda loovtöö teema valiku juurde. Sobiva ja õpilast huvitava teema leidmine on aluseks tugevama ja kvaliteetsema motivatsiooni tekkimisele, mis aitaks paremini toime tulla ka eesootavate keerukustega, kus motivatsioon langeda võib. Ka siin on juhendaja tugi oluline – teemade iseseisev leidmine võib olla keeruline, kui seni on kõik koolitöös ette tulnud ülesanded olnud sõnastatud õpetaja poolt ja õpilase ülesandeks ainult nende lahendamine. Abi oleks ühistest aruteludest või ka õpetajate poolt võimalike teemade pakkumisest ja näidete toomisest. (Kikas, 2017). Samuti saab teemade valikul rakendada õpilaste koos mõtisklemise gruppe ning nö ideede laada formaadis tegevusi, kus kõigepealt kaardistatakse koos olulised valdkonnad ja seal all olevad võimalikud teemad, millest saab siis hakata valikuid tegema ja neid täpsustama.

Loovtööde planeerimise faasis on õpilastele tegevuse selgete eesmärkide teadvustamine ja see, et iga õpilane leiaks endale jõukohase loovtöö teema erakordselt oluline, sest vastasel juhul võib töö tegemise motivatsioon langeda ja suure tõenäosusega ka töö ebaõnnestuda (Katz & Assor, 2007; Kikas, 2017; Nussbaumer et al., 2015, Ryan & Deci, 2000). Kui valitud teema on liiga lihtne ehk liiga vähest väärtust kandev ja pingutust nõudev, siis langeb kõrgema võimekuse ja ennastjuhtiva õppija pädevustega õpilaste motivatsioon ja kui plaan on liiga keeruline, siis neil, kel oskused madalamad. (English & Kitsantas, 2013) Kuigi noortele peab andma vabaduse valida just talle huvipakkuva teema, siis liiga suure vabaduse andmine võib samuti tegevuse edukusele halvasti mõjuda – pakkuma peab ka piisaval määral struktuurset toetust (Kikas, 2017; Peters, 2010; Polman, 2004; Sierens et al., 2009). Juhendaja roll on aidata seada esmased eesmärgid ja koos õpilasega läbi arutada kust tuleks tööd alustada, kuhu on vaja jõuda, mida juba teatakse, mida on vaja juurde uurida ning mida on vaja teha ja kuidas tegutseda, et alguspunktist tulemuseni jõuda (English & Kitsantas, 2013).

Planeerimise etapis on koolil võimalik rakendada erinevaid meetodeid, mis õpilasi selle käigus toetaksid. Piisavalt peab olema aega nii töösse sisseelamiseks kui ka varasemate teadmiste meeldetuletamiseks. Vastasel juhul võivad välised survetegurid ja motivaatorid varjutada noorte enda huvi ja sisemise motivatsiooni. Neile on antud küll suur autonoomia, valikuvabadus ja otsustusõigus selle üle, millist loovtööd nad ise teha eelistavad, ent neil võib puududa piisav kompetents nende otsuste tegemiseks (Katz & Assor, 2007; Kikas, 2017; Ryan & Deci, 2000) ja selle all kannatab kogu järgnev tegevus. Teadlikum ettevalmistus ja noorte tähelepanu juhtimine olulisele ning nende enesejuhitud õppimise pädevuste kujunemise teadlik toetamine (Lawson et al., 2018) annaksid õpilastele protsessi alustamisel suurema kindlustunde. Mida väiksem on õpilase varasem kogemus, seda enam vajab ta planeerimiseks aega ja juhendaja tuge (Kikas, 2017).