Ennastjuhtivaks õppijaks kujunemine, oskus enda õppimist ja ka teisi tegevusi ise planeerida ja suunata, on kohanemiseks vajalik oskus (Bjork et al., 2013). Enesejuhitud õppimine on aktiivne konstruktiivne protsess, mille käigus õppijad seavad oma õppeprotsessile eesmärgid, püüdes seejärel jälgida, reguleerida ja kontrollida nende saavutamist, aga ka oma motivatsiooni ja käitumist, mis on ühtviisi juhitud või ka takistatud seatud eesmärkide ja keskkonna poolt (Pintrich, 2000; Hadwin et al, 2018). Põhikooli kontekstis räägitakse aga enam enesereguleeritud õppimisest, mis haakub paremini piirangutega, mis tulenevad enda õppimisprotsessi juhtimise osas nii koolikontekstist kui ka õpilaste arengulistest eripäradest (Cole et al., 2019). On filosoofiliselt huvitav küsida, kas III kooliastme loovtööde protsessis saame rääkida enesejuhitud õppimisest, kuna õpilased peaksid justkui tõepoolest seadma endale ise eesmärgid ning on suhteliselt vabad oma teekonna kujundamises, või peaksime teadlikult kõnelema enesereguleeritud õppimise toetamisest suunaga üha suurema valmiduse saavutamiseks enesejuhitud õppimiseks. Enesejuhitud õppimine hõlmab õppimise tunnetuslikke, metatunnetuslikke ja emotsionaalseid aspekte. Seega moodustab enesejuhitud õppimine katuse, mille all on suur hulk tegureid, mis õppimist mõjutavad  (Panadero, 2017). Samas ei ole õpilased ka loovtööde tegemist alustades sageli eespool loetletud enesejuhitud õpistrateegiate rakendamiseks väga hästi oskustega varustatud. 

Õpilased ei kujune ennastjuhtivaks õppijaks iseenesest. Lawson koos kaasuurijatega (2018) on koondanud kümneid uuringuid õpetajate ja õpilaste uskumustest enesejuhitud õpioskuste kujunemise ja nende oskuste omandatavuse kohta. Nad toovad välja, et erinevate 40-aastase vahega tehtud uuringute tulemused on üsna sarnased – õpetajad küll peavad oluliseks, et õpilased kujuneks ennastjuhtivateks õppijateks, aga eeldavad, et see juhtub iseenesest ja pigem ei soovita õpilastele õpistrateegiaid, mis nende oskuste kujunemisele kaasa aitaks. Artiklist võib välja tuua kolm õpetajate seas levinud uskumust, mis selgelt pärsivad enesejuhitud õpioskuste kujunemist. Nende uskumuste alusel on enesejuhitud õppimiseks vajalike oskuste olemasolu õpilastele vajalik, aga:

• neid ei ole vaja eraldi õpetada (st ei saada aru vajadusest enesejuhitud õpioskusi spetsiaalselt kujundada, strateegiaid tutvustada ja õpilasi nende oskuste poole juhtida);
• õpilased peaksid need õppimise käigus ise omandama (st vastutus õpioskuste omandamisel lasub õpilastel); 
• need ei olegi õpetatavad (st kui need pole õpetatavad, siis ei ole ka mõtet nende oskuste omandamise strateegiatele eraldi tähelepanu pöörata). (Lawson et al., 2018)