Page 20 - Tallinn University

9.
Soode taastamisega leeven- dame majandustegevusega loodusele tekitatud kahju
Rikutud soode taastamine muutub järjest olulisemaks, et ka kaugemas tulevikus oleks võimalik soid majanduslikult kasutada ning et rikutud ja mahajäetud sood ei jääks meie maad risustama.
Soodest saadav tulu jaguneb mitme majan- dusharu vahel. Aastasadade jooksul on täht- sad olnud põllumajandus, metsandus ja küt- teturba kaevandamine. Need on ka peamised põhjused, miks sood on hävinud või sooelu- paigad halvas seisundis väga suurtel aladel.
Uute majandusharudena on lisandunud aian- dus, marjakasvatus, keemiatööstus ja puhke- majandus. Uute toidutaimede kasvatamise tehnoloogiate rakendamisega võib turba kasu- tamine aianduses väheneda, kuid seda rohkem vajatakse turvast lillekasvatuses. Arendatakse uusi tehnoloogiaid ja leitakse uusi võimalusi turba kasutamiseks, tõenäoliselt väiksemat keskkonnakahju põhjustavaid kui senised. Turvast kasutatakse kosmeetikatööstuses ja kümblusravis. Soome turba rma Vapo aren- dab turbast aktiivsöe valmistamist, mille järele kasvab nõudmine. Eestis uuritakse turba kasu- tusvõimalusi ehitus-ja viimistlusmaterjalina.
Senine majandamine, mis eeldab soode kuivendamist, on hävitanud sooelupaigad mitte ainult kasutusse võetud aladelt, vaid ka nende ümbrusest. Kui taastame sooelupaigad praegustel rikutud aladel, saame looduslikud sood jätta häirimata. Väikese ökoloogilise kasuga, kuid eelpool nimetatud kasutusvii- sidest oluliselt säästlikum on sookultuuride kasvatamine ehk märgalaviljelus.
Tänapäeval maailmas arendatav praktika sookultuuride kasvatamiseks pinnalähedase
veetaseme juures võib soodustada turbateket. See võib olla hea võimalus kasvatada tarbe- taimi, hoides alal turbateket (Wichtmann & Joosten 2007).
Eestis algas sookultuuride kasvatamine üle 100 aasta tagasi Tooma sookatsejaamas tehtud teadustöödega ning koolituste ja soovitustega põllumeestele (vt Järvet 2010). Need kasutus- viisid eeldasid aga soode kuivendamist.
Turba akumuleerumist ja sootaimede kasvu soosis jõhvikakultuuride kasvatamine, mida praktiseeriti 275 hektaril 1970. aastatel (Ruus & Vilbaste 1968, Vilbaste et al. 1995). Seemne- marjad valiti Eesti looduslikest jõhvika kas- vukohtadest ja paljundati peenardel Nigula Riikliku Looduskaitseala keskuses. Lisaks saadud suurele jõhvikasaagile taastus endistel freesväljadel edukalt ka turbasammalde kasv ja turba moodustumine. Rahastamise ja huvi lõppemise järel kraavidele rajatud paisud lagunesid ja turbateke lakkas. Tänapäevane tõenäoliselt edukaim soomarjade kasvataja on Marjasoo talu Võrtsjärve lähistel, seal kas- vatatavad jõhvika- ja kännasmustika sordid aga pärinevad mujalt, mitte Eesti loodusest. Pikaajalise marjakasvatamisega tuleb peenar- dele ka palju sootaimi, kuid looduslähedase ökosüsteemi taastumise eelduseks on siiski loodusliku veerežiimi taastamine, mis aga kasvupeenardele ei sobi.
18
KÜMME PÕHJUST TAASTADA EESTI SOID / 2018