Page 21 - Tallinn University

Viimastel aastakümnetel on aru saadud soode globaalsest tähtsusest Maa süsinikuringes. See on suurendanud soode (peamiselt rabade) ökoloogiat, hüdroloogiat, arengut, toitumis- tingimusi ja turba omadusi käsitlevate teadus- tööde hulka. Kasvuhoonegaaside mõõtmine soodes on saanud tavapäraseks uurimissuu- naks ka soode taastumise edukuse jälgimisel.
Eelmise sajandi 70. aastatel tekkisid Hollandis ja Saksamaal mõned huvigrupid, kes soovisid ammendatud freesväljadel taastada looduslik- ke soid. Eeldati, et veetaseme tõstmisest frees- välja pinnani piisab soole (täpsemalt rabale) omase taimkatte kujunemiseks. Tegevuse käigus sai üha selgemaks, et soo taastumise edukust ei määra üksnes soode esmane, kõige tähtsam keskkonnategur – hüdroloogia, vaid et tegemist on paljude tegurite koosmõjuga.
Taastamine on nii teaduslik kui ka tehniline tegevus, mille eesmärk on saada loodusliku struktuuri ja talitlusega isetoimiv sookooslus või ökosüsteem.
Madalsood on põhjaveest sõltuvad ökosüs- teemid, kus taimestiku liigiline koosseis ja koosluste struktuur varieeruvad, sõltuvalt vee kemismist, kevadise üleujutuse või kõrge veetaseme kestusest, paiknemisest maastikul jne. Kuivendamine muudab varem orgaa- nilistesse ühenditesse seotud lämmastiku ja fosfori taimedele kättesaadavaks. Taimede juurestikukihis oleva turba aluselist reakt- siooni soodustav kaltsium uhutakse sademe- veega sügavamale. Selle tulemusel asenduvad madalsoodele omased taimeliigid kiirekasvu- liste liikidega.
Taastamise planeerimisel tõstatuvad paljud küsimused. Kas pelgalt veetingimuste re- guleerimisega on võimalik taastada sellise struktuuriga süsteemi, mis talitleks nagu soo, st kasvataks turvast või tuleb pindmine bio- geeniderikas turbakiht eemaldada?
Sellest, kas kuivendatud madalsoos on või- malik taastada põhjaveeline toide, kas valgalal on piisavalt sobiva koostisega veevaru, sõltub sellest, kui kaua püsib kõrge, pinnalähedane veetase. Madalsooliikide kasvu soodustab
lume sulamisest tulenev vähemalt jaanipäeva- ni kestev pinnalähedane veetase. See välistab soole mitteomaste liikide leviku ja loob sood- sad tingimused (anoksia) madalsooliikide kasvuks. Kui kevadine kõrgvesi alaneb kiiresti, võivad ülekaalu saada puittaimed. See, kas põhjaveelise toite taastamisest piisab, et taim- katte moodustaksid jälle madalsooliigid, sõl- tub nii vee kemismist kui ka veevarust.
Omaette põnev kooslus on madalsoometsad, kus puud (sookask, sanglepp, kuusk) kasvavad vaid kõrgetel, sageli meetrikõrgustel kännu- mätastel, sest mättavahed on poole suveni vee all. Kuivendamise järel puude kasv paraneb
ja need asustavad ka mätastevahelised lohud. Soometsade taastamise peamine küsimus on: kas veetaseme tõstmisest piisab, et taastuks varasem madalsoometsa struktuur või tuleb puurinne kas täielikult või ainult mättavahe- dest maha raiuda?
Rabades kasvavate liikide arv on, erinevalt madalsoodest, väike. Domineerivaks taime- rühmaks on turbasamblad. Liikide ökoloogili- sed nõudlused erinevad aga suuresti.
Jällegi tõstatuvad mitmed spetsii lised küsi- mused. Kas on võimalik tagada aastaringne piisav toitainetevaese ja happelise vee varu, et turbasamblad saaksid ala asustada? Millised on jääkturba füüsikalised ja keemilised oma- dused? Millised on antud ala jaoks veetaseme tõstmise sobivaimad tehnilised lahendused?
Taastamisjärgse taimkatte kujunemine sõltub kasvukohateguritest (veetase, vee pH, keemili- ne koostis). Taastamise edukuse hindamiseks on nende jälgimine vajalik.
Üheks oluliseks sooökosüsteemi taastumise näitajaks on kasvuhoonegaaside bilansis toi- muvad muutused. Looduslähedase struktuu- riga sookoosluste (nii madalsoode kui rabade) kujunemine võib kesta aastakümneid, seetõttu on tähtis ka pikaajaline kasvuhoonegaaside bilansi jälgimine.
Need on vaid osa soode taastamisega seotud selgitamist ja teaduslikku uurimist vajavaid küsimusi.
Kuivendatud soodes liikumisel tuleb ette kergemaid või raskemaid kraaviületusi. / R. Pajula
KÜMME PÕHJUST TAASTADA EESTI SOID / 2018
19