Page 22 - Tallinn University

10.
Soode taastamisel saab rakendada teadmisi ja välja töötada uusi meetodeid
Viimastel aastakümnetel on aru saadud soo- de globaalsest tähtsusest Maa süsinikurin- ges. See on suurendanud soode (peamiselt rabade) ökoloogiat, hüdroloogiat, arengut, toitumistingimusi ja turba omadusi käsitle- vate teadustööde hulka. Kasvuhoonegaaside mõõtmine soodes on saanud tavapäraseks uurimissuunaks ka soode taastumise edukuse jälgimisel.
Eelmise sajandi 70. aastatel tekkisid Hollandis ja Saksamaal mõned huvigrupid, kes soovisid ammendatud freesväljadel taastada looduslik- ke soid. Eeldati, et veetaseme tõstmisest frees- välja pinnani piisab soole (täpsemalt rabale) omase taimkatte kujunemiseks. Tegevuse käigus sai üha selgemaks, et soo taastumise edukust ei määra üksnes soode esmane, kõige tähtsam keskkonnategur – hüdroloogia, vaid et tegemist on paljude tegurite koosmõjuga.
Taastamine on nii teaduslik kui ka tehniline tegevus, mille eesmärk on saada loodusliku struktuuri ja talitlusega isetoimiv sookooslus või ökosüsteem.
Madalsood on põhjaveest sõltuvad ökosüs- teemid, kus taimestiku liigiline koosseis ja koosluste struktuur varieeruvad sõltuvalt vee kemismist, kevadise üleujutuse või kõrge vee- taseme kestusest, paiknemisest maastikul jne. Kuivendamine muudab varem orgaanilistesse ühenditesse seotud lämmastiku ja fosfori tai- medele kättesaadavaks. Taimede juurestikuki- his oleva turba aluselist reaktsiooni soodustav kaltsium uhutakse sademeveega sügavamale. Selle tulemusel asenduvad madalsoodele omased taimeliigid kiirekasvuliste liikidega.
Taastamise planeerimisel tõstatuvad paljud küsimused. Kas pelgalt veetingimuste re- guleerimisega on võimalik taastada sellise struktuuriga süsteemi, mis talitleks nagu soo, st kasvataks turvast või tuleb pindmine bio- geeniderikas turbakiht eemaldada?
See, kas kuivendatud madalsoos on võimalik taastada põhjaveeline toide või valgalal on piisavalt sobiva koostisega veevaru, sõltub sellest, kui kaua püsib kõrge, pinnalähedane veetase. Madalsooliikide kasvu soodustab lume sulamisest tulenev vähemalt jaanipäeva- ni kestev pinnalähedane veetase. See välistab soole mitteomaste liikide leviku ja loob sood- sad tingimused (anoksia) madalsooliikide kasvuks. Kui kevadine kõrgvesi alaneb kii- resti, võivad ülekaalu saada puittaimed. See, kas põhjaveelise toite taastamisest piisab, et taimkatte moodustaksid jälle madalsooliigid, sõltub nii vee kemismist kui ka veevarust.
Omaette põnev kooslus on madalsoometsad, kus puud (sookask, sanglepp, kuusk) kas- vavad vaid kõrgetel, sageli meetrikõrgustel kännumätastel, sest mättavahed on poole suveni vee all. Kuivendamise järel puude kasv paraneb ja need asustavad ka mätastevaheli- sed lohud. Soometsade taastamise peamine küsimus on: kas veetaseme tõstmisest piisab, et taastuks varasem madalsoometsa struktuur või tuleb puurinne kas täielikult või ainult mättavahedest maha raiuda?
Rabades kasvavate liikide arv on väike erine- valt madasoodest. Domineerivaks taimerüh- maks on turbasamblad. Liikide ökoloogilised nõudlused erinevad aga suuresti. Jällegi
20
KÜMME PÕHJUST TAASTADA EESTI SOID / 2018