Page 59 - Tallinna Ülikool

partneri kaotus tuua kaasa depressiivsust tekitavaid sümptomeid. Vallaliste ehk mitte kunagi abiellunud kesk- ja vanemaealiste depressiivsus ei ole kõrgem võrreldes abielus olevatega (Opikova 2019), mis viitab iseseisvuse olulisusele vaimse heaolu tagamisel.
Partneriga kooselu omab üldiselt positiivset mõju vaimsele heaolule kesk- ja vanemas eas, kuid kesk- ja vanemaealiste vaimses tervises esineb erinevusi vastavalt partneri päritolule (välis- või põlispäritolu). Kooselus esinevad arusaamatused võivad võimenduda erineva päritoluga partnerite vahel ning olla seetõttu seotud kehvema vaimse tervisega (milewski & Gawron 2019). Eestis on eksogaamsete partnerluste osakaal suurem (23%) kui teistes SHARE uuringus osalenud riikide seas (milewski
& Gawron 2019), mis võib seetõttu olla üks seletav tegur kõrgemale depressiivsuse osakaalule.
Lastega kooselu või suurem leibkond ei ole tingimata positiivse mõjuga. Lastega
koos elavad vanemaealised vanemad on tihtipeale depressiivsemad kui eraldi elavad lapsevanemad (Courtin & Avendano 2016). Teistega koos elavatel inimestel kulub rohkem raha perekonna ülalpidamiseks, mis omakorda võib mõjutada vaimset heaolu. Kesk- ja vanemaealised on tihti sunnitud elama koos oma lastega nende vajaduste tõttu – kesk- ja vanemaealised vanemad pakuvad rahalist ja sotsiaalset toetust täiskasvanud lastele sagedamini ja intensiivsemalt kui täiskasvanud lapsed vanematele (Albertini et al. 2007). Lastega kooselavad vanemaealised vanemad on tihtipeale depressiivsemad kui eraldi elavad lapsevanemad (Courtin & Avendano 2016).
Suhtlemine erinevate inimestega ning aktiivne suhete loomine igas vanuses on tervisele kasulik – see võib aidata säilitada või taasluua inimese sotsiaalset staatust või rolli, hoida kognitiivsete võimete taset, küsida vajadusel abi või osaleda olulises infovahetuses. Ühelt poolt aitab parem vaimne heaolu hoida suhteid kauem, kuid ka vastassuunaline seos on olemas – rikkalikum suhtevõrgustik aitab säilitada paremat vaimset heaolu (Schwartz & Litwin 2019).
Isikliku või praktilise abi/ toe saamise seos depressiivsusega on aga mitmeti tõlgendatav. Abi saamise võimaluse vähesus või puudumine võib suurendada depressiooni riski (Werner-Seidler et al. 2007). Seda võib seletada suurenenud vajadus tunda, et keegi hoolib, pakkudes abi ning tehes head, eriti siis kui selle järele on tekkinud tarvidus. Teisest küljest on abi saamine tihtipeale seotud olemasolevate tervisehädadega (Abuladze & Sakkeus 2013), mis võib mõjuda halvasti ka vaimsele tervisele pikema aja jooksul. Lisaks ei pruugi abi andmine olla asjakohane või vanemaealise autonoomsust ja väärikust säilitav, mille tõttu võib see negatiivselt mõjuda abisaaja vaimsele heaolule.
59