Page 58 - Tallinna Ülikool

58
vananemise hoogustumisega seoses kui eraldiseisvalt kasvab tulevikus vaimse tervise haiguste osa ning seda olulisem on jälgida ning mõista selliste terviseprobleemide tegureid.
Tuleb eristada depressiooni ja depressiivsuse mõõtmist. Depressiivsust de neeritakse järgmiste sümptomite kaudu: alanenud meeleolu, enesetapumõtted, pessimism, süütunne, ärrituvus, üksildustunne, une- ja söömishäired, huvi puudumine, väsimus, keskendumisvõime langus, nutmishood, naudingu puudus (Prince et al. 1999). Depressiivseks saab lugeda inimest, kes raporteerib vähemalt kolme nimetatud sümptomi esinemist viimase nelja nädala jooksul. Need sümptomid on valitud rahvusvaheliste võrdlusuuringute põhjal, mis on läbi viidud kesk- ja vanemaealiste seas – vastavalt uurimistulemustele on välja töötatud rahvusvaheliselt valideeritud EuRO-D mõõdik (Prince et al. 1999, Castro-Costa et al. 2008). EuRO-D mõõdikut kasutatakse ka SHARE-s depressiivsuse kaardistamiseks ning nimetatud mõõdik on käesoleva artikli peamine vaadeldav tunnus.
Põhjusel, et depressiivsuse sümptomid raporteeritakse vastavalt inimese enda enesehinnangule, mitte kliinilise diagnoosimise kaudu, on depressiivsuse levimus depressiooni näitajatest tavaliselt tunduvalt kõrgem. Eesti kesk- ja vanemaealiste depressiivsuse levimusmäärad on ühed kõrgeimad Euroopa riikide seas, vähemalt
seni kaardistatud SHARE uuringu tulemuste põhjal. Eestis elavatest 50-aastastest ja vanematest inimestest 41–42% olid 2011. aasta andmete põhjal depressiivsed, eraldi 75-aastaseid ja vanemaid vaadates tõusis levimus 50.8%ni (Laidra 2016, Valma 2018). 2013. aastaks (5. laine) oli levimus langenud 34.8% ning 2015. aastaks (6. laine) 34.6%- ni 50+ rahvastiku seas (SHARE andmebaas 2019). Need on aga oluliselt kõrgemad kogurahvastiku depressiooni, mINI küsimustikuga mõõdetuna (Sheehan et al. 1998) levimusest (5.6%), sh 75-aastaste ja vanemate puhul (9.7%) (Kleinberg 2014).
DepressiiVsuse teguriD ja põhjuseD
Depressiooni ja depressiivsuse sümptomid on erinevad. Samuti on erinev nende sümptomite raporteerimine sooti. Naised raporteerivad üldiselt rohkem depressiivseid sümptomeid, mille tõttu on naiste depressiivsuse (ja depressiooni) levimus alati kõrgem. Samas on meeste seas suitsidaalsus kõrgem (WHO 2017). Soolisi erinevusi
on põhjendatud nt raporteerimise stiili erinevustega või stigmatiseerituse erisusega. Partneriga kooselavatel kesk- ja vanemaealistel võivad olla madalamad depressiivsuse näitajad kui leskedel või lahkuläinutel (Kessler & Bromet 2013). Kesk- ja vanemaealiste seas on partner üks peamisi emotsionaalse toe pakkujaid (Wenger 1997), seega võib