Page 30 - Tallinna Ülikool

30
tasemega ja vähemvõimekaid töötajaid. Nekola ja ta kolleegide (2018) uuring SHARE 1.-5. laine andmetel näitas aga, et tegelikkuses ilmneb DOm peamiselt kõrgemalt haritud töötajate puhul ning sellega kaasnev töökoormuse vähenemine seostub rahuolu kasvuga, samal ajal kui hinnangud töö erinevatele aspektidele (autonoomsus, kontroll, arenguvõi- malused) ei muutunud oluliselt. Erandiks oli töö füüsilise nõudlikkuse suurenemine. Siit järeldub, et karjääris allapoole liikumine pensioniea lähenedes võib olla kõrgemalt hari- tud töötajate puhul positiivsete tagajärgedega ning seda võib vaadelda kui loomulikku vaheastet hõivest pensionile liikumisel.
Tööga seotud rahulolu alla võib paigutada ka vanemaealiste koolitamise teema. Eespool nägime, et pensioni ebapiisavus ja üldine rahapuudus sunnivad vanemaealisi kauem tööturul püsima ja hiljem pensionile minema. Samuti eelistavad paljud hea tervisega eakad töötamise jätkamist eneseteostuse motiivil. Tööea pikenemine kiirete tehnoloogi- liste muutuste ajastul tähendab suure tõenäosusega seda, et vanemaealiste koolist saadud oskused ja teadmised on vananenud. Sellistes oludes tõstatub küsimus vanemaealiste koolitamise vajadusest ja kasulikkusest – kas see tõstab nende tootlikkust (või vähemalt pidurdab tootlikkuse langust) ja suurendab palka? Inimkapitali teooria kohaselt on koo- litus investeering, mis peaks järgnevatel perioodidel tulu tooma. mida pikem on eeldatav tööiga, seda kasulikum on taoline investeering. Selle põhjal võib eeldada, et nii kooli- tustel osalemine kui nende tasuvus vähenevad vanuse kasvades ja pensioniea lähenedes. Belloni ja Villosio (2015) uurisid SHARE 1. ja 2. laine andmete põhjal seoseid vanema- ealiste koolitamise ja nende palga vahel. Analüüsi käigus eristus selgelt 2 riikide gruppi. Rühmas, kuhu kuulusid Taani, Rootsi, Belgia, Holland ja Šveits, polnud koolitusel palgale mingit mõju. Teises rühmas, kuhu kuulusid Austria, Saksamaa, Kreeka ja Itaalia, ilmnes väga suur positiivne mõju. Kahjuks ei osanud analüüsi autorid neid erinevusi sisuliselt selgitada. Üheks põhjuseks võib olla see, et uuringus kasutatud koolitustel osa- lemise küsimus oli liiga üldine ning ei võimaldanud eristada üldist ja spetsii liste oskuste koolitusi, samuti koolituse kestvust.
Elukvaliteet vanemas eas sõltub ka elukeskkonnast, sh tegelikust ja subjektiivselt tajutud ligipääsust teenustele ja kohtadele (avalikud teenused, kaubandus, meelelahutus jne). Vitman-Schorr ja Khalaila (2018) leidsid SHARE 5. laine andmete põhjal vanuserühmas 65+, et parem tajutud ligipääs teenustele ja kohtadele seostub kõrgema hinnanguga elu- kvaliteedile. Samuti on sel juhul suurem seotustunne oma elukohaga, mis omakorda kor- releerub parema elukvaliteediga ning väiksema üksildustundega (mis tähendab samuti paremat elukvaliteeti). Seejuures vahendab üksilduse ja elukvaliteedi vahelist negatiivset seost osaliselt funktsionaalse puude ja abielustaatuse mõju. uuringust järelduva peamise poliitikasoovituse kohaselt tuleks elukohtade planeerimisel tagada kõigile vanuserüh- madele, sh ka funktsionaalse puudega vanemaealistele sobiv „vanusesõbralik“ sotsiaalne