Page 28 - Tallinna Ülikool

28
kasutavad nad rohkem riikliku pensionisüsteemi väliseid nantsressursse. Kuigi see rühm on väga heterogeenne ja nende hulgas leidub ka väga jõukaid, on endised ettevõt- jad sagedamini vaesusriskis kui endised palgatöötajad.
Oluliseks poliitikaküsimuseks on pensionireformide mõju leibkondade säästmiskäi- tumisele. Elutsükli mudeli kohaselt eelistavad inimesed üle elukaare stabiilset tarbi-
mist, samas tegelikud sissetulekud varieeruvad elu jooksul. Selle lähenemise kohaselt peaksid leibkonnad nooruses rohkem säästma ja varasid koguma, mida vanaduspõl-
ves, kui jooksvad sissetulekud hakkavad kahanema, saaks kasutada tarbimistaseme stabiilsena hoidmiseks. Seega peaksid kõrgemad riiklikud pensionimaksed välja tõr- juma erasäästmise vanaduspõlveks. Alessie’i ja tema kolleegide (2013) uuringu tule- mused SHARELIFE andmetel näitasid, et kui pensionimakse suureneb 1 euro võrra,
siis erasäästmine (eravarade netoväärtus – net worth) väheneb keskmiselt 47...61
sendi võrra. Kui võtta mudelis sõltuvaks muutujaks netovarade asemel rahaline rikkus ( nancial wealth), siis on väljatõrjumisefekti suuruseks 78-87%. Väljatõrjumisefekt on tugevam kõrgema haridustaseme korral (ligi 100%), samas madala haridustaseme korral peaaegu puudub. Siit järeldub, et üldise haridustaseme ja nantskirjaoskuse paranda- mine võiks aidata riikliku pensioni vähenemise ohu korral paremaid säästmisotsuseid teha. Ilmnesid ka regionaalsed erinevused – nii Vahemeremaades kui ka Ida-Euroopa riikides oli väljatõrjumisefekt tagasihoidlik (ibid). Esimesel juhul võib see olla seotud riikliku pensioni kõrge asendusmääraga, teisel juhul aga vähese nantskirjaoskuse ja madala tulutasemega. Peamine poliitikajäreldus tulevaste pensionireformide jaoks seis- neb tõsiasjas, et kuigi Euroopa leibkonnad reageerivad riikliku pensioni vähenemisele erasäästmise suurenemisega, pole see piisav tarbimise ühtlustamiseks üle elukaare. Erilist tähelepanu vajab madala haridustasemega rahvastik, kelle erasäästud reageerivad riikliku pensioni muutustele väga vähesel määral.
mitmete uuringute põhjal ei kehti elutsükli mudel ka elukaare lõpuosas ning leibkonnad ei deakumuleeri vananedes oma varasid (eriti mittelikviidset vara, nt kinnisvara) teoo- rias eeldatud moel. Romiti ja Rossi (2014) uurisid nantskirjaoskuse rolli säästmisotsuste kujunemisel ning leidsid, et nantskirjaoskuse kõrgem tase 50+ vanuserühmas vähendab oluliselt varade portfelli tasakaalustamatust ja kinnisvara osakaalu koguvarades, tagab optimaalsema tarbimistee üle elukaare, ja (eriti meeste puhul) toob kaasa nii koguvarade kui kinnisvara deakumuleerimise.
Pensionipõlveks säästmise juures pole oluline ainult säästude olemasolu, vaid ka nende tulusus, mis on seotud varade struktuuriga. On leitud, et investeerimisotsused pole alati ratsionaalsed, vaid sõltuvad ka emotsioonidest. Ostrovsky-Berman ja Litwin (2018) uurisid, mil määral sõltub inimeste kalduvus investeerida riskantsetesse varadesse (akt-