Page 25 - Tallinna Ülikool

pensioniiga, heaoluriigi tüpoloogia) mõju sildhõivele osutus statistiliselt ebaoluliseks. uuringu kõige vastuolulisema tulemusena ilmnes, et kuigi pensionieas töötamist soo- dustavad sotsiaalsed normid (Eurobaromeetri andmed) seostuvad suurema sildhõives osalemise määraga, siis töötundide arv sildhõives on suurema sotsiaalse toetuse korral pigem väiksem. Autorid tõlgendasid seda niimoodi, et riikides, kus sildhõive on vähele- vinud ja sotsiaalsed normid seda pigem ei toeta, töötatakse pärast pensioniea saabumist edasi peamiselt materiaalsest vajadusest, mis sunnib töötama suurema koormusega. Seevastu riikides, kus sildhõive on laialt levinud ja ühiskondlikult soositud, nähakse seda normaalse vaheastmena liikumisel täishõivest täispensionile töötundide arvu järk-järgult vähendades.
Vanemaealiste tööjõus osalemise suurendamise teine, poliitiliselt vähem populaarne võimalus on ametliku pensioniea tõstmine. Kuid kas sellega kaasneb garanteeritult kõr- gem tegelik pensionile jäämise vanus? Hüpoteesi kasuks räägib statistika, mille kohaselt enamik inimesi eelistab õigel ajal pensionile jääda ja seega täishüvitist saada (Axelrad 2018). Siiski on empiirilisi uuringuid pensioniea tõstmise tagajärgede kohta vähe.
Üheks neist on Bucher-Koeneni ja ta kolleegide (2019) värske uuring, kus vaadatakse Euroopa riikides perioodil 2004-2015 aset leidnud pensioniea tõstmiste mõju inimeste pensionikäitumisele. Autorid leidsid, et ametliku pensioniea kasvades ühe aasta võrra suureneb eeldatav esimese pensionimakse saamise vanus 3 kuu võrra – seega ilmneb ootuste mittetäielik kohandamine. Seejuures kõrgema haridustasemega ning parema arvutusoskusega indiviidid kohandavad ootusi suuremal määral. Selline ootuste mitte- vastavus tegelikkusele võib tähendada, et pensioniea tõstmise tagajärjel suureneb vara- sem pensionile jäämine. Siin saab võrdluseks tuua Eesti pensioniregistri andmetel tehtud uuringu tulemused, mis näitasid, et Eestis oli ametliku pensioniea tõstmise mõju pen- sionile jäämise vanusele perioodil 2002-2011 peaaegu täielik – tegelik keskmine tööjätu vanus erines perioodi lõpuks ametlikust pensionile jäämise east vaid 0,15 aastat ehk 5% (Puur, Leppik, Klesment 2015). Samal ajal kasvas aga märgatavalt – 1,8 korda töövõime- tuspensionile jäämine, eriti meeste seas (ibid), mis viitab sellele, et ametliku pensioniea tõstmise eeldatav efekt võib jääda tagasihoidlikuks vanemaealiste halva tervise tõttu, või otsitakse muul põhjusel alternatiivseid võimalusi varem pensionile jääda.
Hyde ja Dingemans (2017) uurisid oma artiklis töökaitset käsitlevate õigusaktide (EPL
– employment protection legislation) mõju vanemaealiste hõivest väljatõrjumisele perioodil 2004-2013. Nad püstitasid hüpoteesi, mille kohaselt rangem õiguskaitse suu- rendab tõenäosust, et hõivest välja tõrjutavad vanemaealised liiguvad pigem pensionile, mitte töötute hulka. Hüpoteesi tõestamine tähendaks, et rangem õiguskaitse – mille eesmärgiks on tegelikult töötajate kaitse – ei pruugi täita oma eesmärki, vaid sunnib vanemaealised varjatult töötute hulka. Valimisse kuulusid 50-80-aastased isikud, kes olid
25