Page 24 - Tallinna Ülikool

24
2004-2013.a. andmetele tuginedes, et SKP languse perioodidel vanemaealiste pensionile jäämise tõenäosus väheneb ja töötuks olemise tõenäosus suureneb. Töötuse määra kasv mõjutab ka vanemaealiste töö kvaliteedi erinevaid aspekte: karjäärivõimalused ja töö turvalisus vähenevad, samas tööga rahuolu kasvab (ibid). Seega üldistatult toob majan- duslangus kaasa vanemaealiste tööturuolukorra halvenemise.
Tänapäeval on vananeva rahvastiku ja kasvava tööjõupuudusega riikides eesmärgiks hoida inimesi tööturul ka pärast ametliku pensioniea saabumist. Seda nähtust nimeta- takse makrotasandi uuringutes „sildhõiveks“ (bridge employment). Indiviidi tasandi tegu- rite osas on leitud, et sildhõives osalemise tõenäosus on suurem kõrgema haridustaseme ja parema tervise korral, üksi elavatel naistel ning riikides, kus sotsiaalsed normid toeta- vad pensionieas töötamist. Seevastu väiksem sildhõives osalemise tõenäosus on abielus olijatel, lähedaste hooldajatel ning riikides, kus on heldem pensionisüsteem (Dingemans et al 2017).
Üheks meetmeks sildhõive soodustamisel on paljudes riikides võimaldatav pensionile jäämise paindlik ajastamine (nn. exible retirement). Sellega loodetakse suurendada vane- maealiste osalemist tööturul ning ühtlasi vältida, või vähemalt edasi lükata, ametliku pensioniea tõstmise ebapopulaarset otsust. Varasemate uuringute põhjal võib järeldada, et paindlik pensionipoliitika mõjutab tööjõus osalemist positiivselt või on selle suhtes neutraalne, samas mõju töötundide arvule võib olla nii positiivne kui negatiivne sõltuvalt inimeste vaba aja eelistustest. Seega koguefekt ei ole üheselt määratletav. Näiteks Börsch- Supan oma kolleegidega (2018) leidsid üheksat OECD liikmesriiki hõlmavas uuringus,
et mõju tööjõus osalemisele on positiivne, kuid väike ning mõju töötundidele on nega- tiivne. Nende üldine järeldus oli, et paindlik pensionipoliitika ei täida tööjõupakkumise suurendamise eesmärki, vaid pigem lükkab edasi efektiivsemate poliitikate väljatööta- mist ja rakendamist. Ka Hessi ja ta kolleegide (2018) uuringu tulemused ei toetanud hüpoteesi, mille kohaselt töötundide arvu vähendamine sildhõive perioodil aitab pen- sionile jäämist hilisemaks lükata. Tulemused olid eeldatule vastupidised: vanemaealised töötajad, kes vähendavad tööea lõpus oma töötundide arvu, lähevad varem pensionile kui täiskohaga töötamist jätkajad. Efekt on tugevam Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, võr- reldes Skandinaaviamaadega.
Dingemans ja tema kolleegid (2017) uurisid samaaegselt nii indiviidi kui ühiskonna tasandi tegurite mõju sildhõives osalemisele 60-75-aastaste vanuserühmas. Ilmnesid suu- red riikidevahelised erinevused: sildhõive määr varieerus 3%-st Hispaanias ja Sloveenias 22%-ni Eestis (Rootsis nt 21%, Šveitsis 20%). Valimi keskmine oli 11%. Loogilise tulemu- sena leiti, et kõrged riiklikud pensionikulutused vähendavad sildhõives osalemise tõe- näosust. Samas ülejäänud vaatluse all olnud riigitasandi tunnuste (SKP per capita, ametlik