Page 105 - Parimad teadustööd 2013/2014

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2013/2014. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOgUMIK SOTSIAALTEADUSED
mus) on kehtivad. Tulenevalt just informatsiooni kaalukuse hierarhia lagunemisest (või vähemalt nõr- genemisest) võib antud kontekstis märgata hierarhilisi ümberkorraldusi ka arsti–ema ehk eksperdi–mit- teeksperdi suhtes (Nettleton 2013: 32). Patsiendid ehk väikelaste emad nõuavad oma lapse tervisealase otsuse tegemisel ekspertidelt üha aktiivsemat kaasatust ja ka suuremat sõnaõigust oma (või eestkostetava) haigusloo defineerimisel. See esitab varasemate traditsiooniliste suhete hierarhiate püsimisele aga konk- reetse väljakutse. Nõnda ei piisa tänapäeva post-traditsionaalses ühiskonnas autoriteetsuse positsiooni saavutamiseks ja patsientide usalduse võitmiseks enam arstide erialasest ekspertiisist diplomi kujul, kuna nad ei ole laste tervise heaolu hindamisel ja tagamisel ainsad eksperdid. Ka lapsevanem tajub ennast oma lapse individuaalse iseärasuse hindamisel ning tema tervisliku heaolu tagamisel eksperdina, soovides seetõttu üha enam sõnaõigust oma lapse meditsiinilise ravi määramisel.
Nii-öelda oma tõe loomine väikelapse ema poolt ei näi seostuvat ainuüksi infoühiskonnas info või riskiühiskonnas riskiga toimetuleku meetmena, vaid ka vastutuse võtmisega keskkonnas, kus vastutuse struktuurid on tugevalt hajunud ning üheski ekspertiisis ei saa täielikult kindel olla. Tõdedes, et ka kõige pädevamate ekspertide kompetents on ümberlükatav, tuleb post-traditsionaalses ühiskonnas orienteeru- vatel isikutel otsustada, kas ja mil määral nad usaldavad abstraktseid süsteeme nagu tervishoid. Giddens (1997: 38-39) nendib täielikult refleksiivsete teadmiste ja ka refleksiivselt konstrueeritavas maailmas ela- mise paradoksaalsust, kus keegi ei saa kunagi olla üheski faktis ega ka teadmises kindel, kuna kõik on uuema ja parema info poolt ümberlükatav. Kodaniku aktiivne kaasatus ühiskonnaellu ajendab teda oma sotsiaalset identiteeti ja reaalsust (sh autonoomsust) ise looma, selmet olemasolevaid abstraktseid süs- teeme läbimõtlematult ja pimesi usaldada (Beck, Bonss, Lau 2003: 24). Ka väikelaste emade puhul kasvas usaldus oma arsti vastu, kui neil avanes võimalus vaadelda kõrvalt arsti mõtteprotsesside käike. Säärane vaatlus mõjus emadele justkui kinnitusena, et arstid teevad oma otsuseid refleksiivselt ning arvestavad ümbritseva kontekstiga.
Giddens (1994: 84-85) tõdeb, et nii nagu refleksiivsus on dünaamiline ja lakkamatu protsess, on ka uued ja vanad teadmised ja ekspertiis pidevas ümber- ja taasloomes. Nõnda ei suudeta tõenäoliselt ka oma lapse vaktsineerimisalast otsust kunagi “lõplikult valmis” olevaks nimetada, kuna püsib alati võima- lus, et veel mõni seni teadmata fakt lükkab vanad tavad ümber ning muudab seeläbi (ehk isegi kardinaal- selt) emade vaktsineerimisalast seisukohta. Siiski võimaldab antud väikelaste vaktsineerimisalase otsuse kujunemise protsessi analüüsiv uurimus vaadelda just laiema konteksti mõju nende tegurite subjektiiv- sele tõlgendusele, millega väikelaste emad väitsid end oma lapse vaktsineerimisalase otsuse tegemisel arvestavat.
Kasutatud kirjandus
Beck, u., Bonss, W., Lau, C. (2003). The Theory of Reflexive Modernization: Problematic, Hypotheses and Research Programme. − Theory Culture Society, 20(1), 1−33.
Fine, P., Eames, K., Heymann, d. L. (2011). “Herd Immunity”: A Rough Guide. − Vaccine, 52, 911−916. Giddens, A. (1994). Living in a Post-Traditional Society. − Beck. u., Giddens, A., Lash, S. Reflexive
Modernisation. Cambridge: Polity Press, 56−109.
Giddens, A. (1997). The Consequences of Modernity. Stanford: Stanford university Press. Nettleton, S. (2013). The Sociology of Health and Illness. Cambridge; Malden: Polity Press.
105