Page 30 - TLÜ ajakiri

26 ARVAMUS
TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 6 / SÜGIS 2014
suuda ükski prognoos tulevikku täpselt ette näha. Kui tõepäraseks ühte või teist prognoo- sivarianti pidada, sõltub selle aluseks võetud hüpoteesidest.
Ülal esitatud ÜRO keskvariant näeb Eesti puhul ette sündimuse suurenemist 1,85 lapseni naise kohta aastaks 2050 ja seejärel stabili- seerumist 1,9 lapse tasemel. Meeste ja naiste keskmine eluiga peaks samal ajal pikenema vastavalt 76 ja 84 aastani (2100. aastal 81 ja 89). Rände puhul on Eesti jaoks tõenäoliseks pee- tud sisse- ja väljarände tasakaalu.
Kahest hüpoteesist kolm haakuvad üsna hästi Eesti rahvastiku nüüdisarengut puuduta- vate faktidega. Nii on eeldatud sündimustase võrreldav Eesti sündimustrendi alates 1990. aastatest kujundanud põlvkondade tegeliku laste arvuga reproduktiivea lõpul. 2050. aas- taks pakutud elueanumbrist jääb meestel prae- gu puudu vaid 3,3 aastat ja naistel 2,5 aastat. Keerulisem on leida kindlat tuge rändevoo- gude tasakaalu hüpoteesile. Samas iseloomus- tab Eestit üks Euroopa kõrgemaid välismaal elanud inimeste osakaale — see näitab, et väl- jarände kõrval toimib meil ka arvestatav taga- siränne, mis on vähehaaval suurenenud.
Lõpetuseks: otsigem lahendusi
Rahvastikuprognoosides peegelduva võtavad kokku kaks tõdemust.
Ühelt poolt on üsna raske ette kujutada, kuidas õnnestuks Eestis lähema 20–25 aasta perspektiivis vältida rahvastiku ja tööjõu mär- gatavat vähenemist ning eakate ülalpeetavus- suhte tõusu. Kõik need inimesed, kes sel ajal pensioniikka jõuavad, on meie keskel olemas,
peaaegu kõik nad on maksumaksjad. Selle tõttu on mõlema rühma arvukuse teisenemi- ne ette määratud juba toimunud rahvastiku- muutustega, mida tagantjärele mõjutada ei saa. Niisugust rahvastikuarengu inertsil põhinevat rajasõltuvust kinnitab erinevatel eeldustel ra- janevate prognoositulemuste lähedane kokku- langevus 2030. aastate keskpaigani.
Teisalt ei tähenda keskpika trendi suhte- liselt suur ettemääratus seda, et tulevastesse muutustesse võib suhtuda passiivselt. Vastupidi, rahvastiku ja tööjõu vähenemine ning vanane- mine on tõsised väljakutsed, mis nõuavad suurt kohanemispingutust. See puudutab haridust, täiend- ja ümberõpet, tööhõivet, hoolekannet, tervise säilitamist jm ning eeldab nii organisat- sioonide kui inimeste panustamist.
Prognoosidest võib välja lugeda ka seda, et pikemas vaates ei pruugi ainult nimetatud pingutustest jätkuda ning otsida tuleb ka teid, mis aitaksid rahvastikuprotsesse, eeskätt sün- dimust ja rännet kestlikule arengujoonele lä- hemale viia. Eesti puhul rõhutab seda vajadust tõsiasi, et väike ja avatud ühiskond on ka de- mograafiliselt dünaamilisem ja rohkem mõju- tatav kui suuremad riigid.
Kirjutis põhineb Äripäeva finantskonverentsil BIG4 (28.–29. mai 2014) peetud ettekandel.