Page 35 - TLÜ ajakiri

TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 3 / KEVAD 2013
IKKAGI INIMENE 33
Esmalt tulin tol ajal Tallinna Pedagoogilisse Instituuti käsitöö erialale pabereid tooma, mis on senini üks mu suur hobi, kuigi selleks ei jagu hetkel aega.
Saatuslikuks sai vastuvõtulauas olnud inimene, kes, nähes mu kuldmedaliga lõputunnistust, küsis, kas ma tõesti tahan viis järgnevat aas- tat proovilappe teha. Alternatiivina pakkus ta välja vast avatud matemaatika-informaatika eriala samas teaduskonnas. Umbes kümme minutit hiljem olingi pabereid hoopis sellele erialale sisse andmas, ise mõeldes, et ega ma seetõttu veel õpetajaks pea hakkama. Õpetaja- õppejõu kutse ja amet – need avastasin enda jaoks ülikoolis õppimise ajal. See positiivne laeng ja tagasiside, mida õpetamine pakub, on aastatega üha rohkem meeldima hakanud.”
Cambridge’i ülikooli magister
Uurin Katrinilt kui teadusvaldkonna eest vas- tutavalt prorektorilt tema enda doktorantuuri ja doktoritöö tegemise perioodi kohta: oli see raske tee käia? Selgub, et tee doktoritöö kaits- miseni oli kuus aastat pikk. Vahepeal omandas ta magistrikraadi Cambridge’i ülikoolis, muu- tis paar korda doktoritöö teemat ning oli selle kõige juures ülikoolis täiskohaga lektor.
“Kindlasti tuleb kvaliteeti kvantiteedile eelis- tada nii ülikooli kui ka riigi tasandil. Teisisõ- nu, doktorantuuri nelja aastaga lõpetamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Põhieesmärk peaks ikka olema väga sügava ja sisuka töö tegemine, mis siis ühel päeval päädiks dokto- rikraadi kaitsmisega. Sellega ei taha ma kind- lasti anda signaali, et doktorantuuri pikaleve- nimine on täiesti normaalne, pigem võiksime esmaseks eesmärgiks seada Tallinna Ülikoolis mis tahes tasemel tehtava teadustöö kvaliteedi ja omalt poolt soodustada noorte teadlaste siia õppima tulemist ning tööle asumist.”
Lõpetuseks küsin Katrinilt, mis oleks tema soovitus tudengitele, kuidas ülikooliõpingu- tes, aga ka hiljem edukas olla kõiges, mida ette võetakse. Katrin oleks seda küsimust justkui
oodanud ja vastab kõhklemata: “Kohe algusest peale teadvustada, et edu on üks osa protses- sist, kuhu kuuluvad lahutamatult ka kõhklu- sed, ebaõnnestumised ning pisut ehk hinge pitsitavat valugi. Eesmärk pühitseb. Samuti ei tohiks häbeneda eesmärgile pürgimisel tekki- vaid kõhklusi välja näidata ning otsida vaja- duse korral toetust ja abi väljastpoolt. Ühest küljest julgust tunnistada oma ebatäiuslikkust ja haavatavust, teisalt aga oskus võtta kriiti- kat konstruktiivselt, tõstes teadlikult kõrvale emotsioonid, mis meilt kogu energia röövivad. Kolmandaks aga kindlasti inimlik positiivsus: kui ma tahan, et teised oleksid minu suhtes positiivsed, siis on oluline, et ma ka ise teistesse ja nende tegemistesse heatahtlikult suhtun. Seega usun, et andmise ja saamise suhe peab olema tasakaalus või pigem andmise poole kaldu.”
Kaks tundi Katriniga kaob märkamatult, on tunne, et Katrinit võiks kuulata veel pikalt. Kabinetiukse vahelt on mitmel korral sisse piilunud nii rektoraadi liikmed kui ka teised ülikooli töötajad. On aeg lasta Katrin tagasi ülikooli teadusvaldkonda juhtima.