Page 33 - TLÜ ajakiri

TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 3 / KEVAD 2013
osas jäänud tegelema nende valdkondadega, mis on otseselt minu prorektoritöö vastutus- alas, ehk siis doktoriõppe tasandil õpetamine ja juhendajate täiendkoolituse teemad. Ka tea- duse poole peal olen teinud teadlikke valikuid, et mitte ennekõike tegeleda endale kõige hin- gelähedastemate teemadega, vaid osaleda just projektides, kus tunnen, et minu kui teadlase osalus on ülikooli seisukohast strateegiliselt tark samm. Niisugune see kompromiss on.”
Võistlussport kui elustiil
Püüan uurida, et kust küll Katrin sellise sitke loomu on saanud ja meie vestluse jooksul hakkab kooruma pilt, mille olulisteks märksõ- nadeks on sportlik pere ja korvpallurikarjäär noores eas, kust ta on enesedistsipliini õppi- nud ja saavutusvajaduse pisiku külge saanud. Edasi liigub jutt juba sujuvalt spordile. “Sport on elustiili ja mõtlemise küsimus. Varasemalt, ratastoolis tütre kõrvalt oli mu teadlik valik, kas temaga koos midagi muud ette võtta või siis püüda koos sportida, aga mitte üksi trenni minna. Väikese poja kõrvalt olen taas spordi juurde jõudnud: kõige kavalam on poiss kiiresti soovitud suunas liikuma saada, kui start ja või- dujooks välja kuulutada.
IKKAGI INIMENE 31 ees, ja möödunud suvel oli ka poeg juba oma
jalgrattaga sabas,” jutustab Katrin.
Kas karjääri ja pereelu ühildamine on olnud keeruline? Katrin nendib, et ta on tegelikult alati palju teinud ja jõudnud. “Küllap on see tegutsemiskihk ja energia mul sünnist saati kaasas olnud. Isegi kui vahest käib peast läbi mõte, et kas ma ikka jõuan seda kõike edukalt lõpule viia, mis ma ette olen võtnud, siis ilm- selt mingi sisemine tung anda endast maksi- mum ja kogeda võimalikult palju on see, mis ei lase jõul raugeda ja rahulikuma elurütmi peale üle minna. Eks see eeldab ka teatavat eneseüle- tust, mis on kohati väga keeruline, kuid sellele järgnev rahuldustunne on kõike seda väärt. Ma usun siiralt, et igal inimesel on oma lävi, mille ta peab ära tunnetama, kus kohtuvad saavutusvajadus ja eneseületus ning arusaam, et selline areng ja elutempo on just temale sobivad, pakkudes rahulolu ja tasakaalutunnet.”
Pärast lühikest mõttepausi nendib Katrin, et ilma lähedaste suure toeta ei oleks tema prae- gune elutempo ja tegevuste lai ampluaa võima- lik. Samuti lisab ta, et alati tuleb teha valikuid ja seada oma tegevused prioriteetsuse järgi. “Minu puhul jäävad tihti enesele pühendatud aeg ja hobid lastele pühendatud aja ja töö varju.”
Unejutud ja reisipisik
Nähes kui suure innuga räägib ta oma lastest ja ühistest tegemistest, uurin, mis on nende pere koos ettevõetavad traditsioonilised tege- vused? Katrin hakkab küsimuse peale naerma ja vastab esiti, et tema töögraafikust ja iseloo- must tulenevalt kindlaid traditsioone ega ran- geid reegleid pole. Seejärel toob ta aga näite, et tegelikult on neil tavaks saanud pojale loetav unejutt ja ilma selleta küll õhtut lõppenuks lugeda ei saa. Mõnikord pidi ka tütar ligi tule- ma, kui kuuleb, et ema õppejõu kõlaval häälel teises toas unejuttu loeb.
Mis aga Katrini silma veel rohkem särama lööb, on reisimine. “Meid kõiki ühendab tuge- vasti reisimispisik. See on justkui vajadus ja elu
Isegi kui mu elu ja karjäär tundu- “ vad kõrvaltvaatajale kui teadli- ”
kult kavandatud ülespoole pürgi- mine, on see tegelikult olnud väga suurel määral juhuste mäng.
Pisut koomiline võib kõrvaltvaatajail meid näha olla, sest mina olen tavaliselt neid laste- aia- või poeukseni viivaid võidujookse läbi- mas kontsadel ja kotiga, aga halvustavaid pilke pole küll tähele pannud, ikka positiivse mui- gega elatakse meie võistlusele kaasa. Lubasin endale, et kevadiste allahindluste ajal ostan järgmiseks aastaks suusad, et saaksime pojaga suusatamas käima hakata. Tütrega püüan suvi- ti rulluisutada nii, et tema istub ratastoolis mu