Page 34 - TLÜ ajakiri

32 IKKAGI INIMENE
TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 3 / KEVAD 2013
Tenerife banaaniistanduses koos lastega
iseenesestmõistetav osa.” Katrin räägib, et nen- de pere jaoks ei ole reisimist lihtne korraldada, kuna tütar on ratastoolis ja poeg veel üsna väi- kene. Kuid ta on seda võtnud kui meeldivat väl- jakutset ja kõik reisid, kuhu nad on plaaninud minna ja mis ei ole ohtu seadnud tütre tervist, on nad ka ette võtnud.
“Vahest olen ka lapsi tööreisidele kaasa võtnud. Näiteks kaks suve on mind kutsutud Slovee- niasse rahvusvahelisse doktorantide suvekooli kursust pidama. Olen sinna lapsed kaasa võt- nud. Kuna esimesel aastal oli väiksem laps vaid pooleteistaastane, siis reisis meiega ka naabri- tüdruk lapsehoidjaks kaasa.” Katrin tunnistab uhkusega, et ka Veneetsia on ratastooliga täitsa läbitav, peab vaid pisut taiplikkust ja pealehak- kamist olema. “Sel suvel on plaanis töö ja puh-
kuse ühildamine Singapuris.” Katrin naerab ja võtab kogu teema kokku: “Koos lastega maailma avastamist ja kõige uue kogemist on vahest küll logistiliselt keeruline korraldada ja olgu- gi, et sellistele kogupere tööreisidele tuleb tihti peale maksta, on see alati ettevõtmist väärt.”
Elus peab olema kirge
Kui vaadata ülikooli ürituste pilte, kuhu sekka on ka tantsuplatsil toimuvat jäädvustatud, siis leiab tihti selliste piltide pealt Katrini. Milline on tema suhe tantsuga? Katrin, kes on jätku- valt vahetu olemisega ja päikeseline, naerab taas südamest ning tunnistab, et tal on tõepoo- lest väga eriline suhe Ladina-Ameerika tantsu- dega. “Paar korda aastas püüan jõuda meie üli- koolis tegutseva Ladina-Ameerika tantsuklubi üritustele. Armastus Ladina-Ameerika klubi- tantsude ja muusika vastu tekkis Cambridge’i ülikoolis õppides. Otsustasin õppetöö tasakaa- lustamiseks sportimisvõimaluse leida ja üli- kooli juures pakuti tantsutrenne, mille hulgast valisin selle kõige sportlikuma. Otsus langeski Ladina-Ameerika klubitantsude peale. Mul puudus küll esiti usk, et saan oma puusad nii- moodi liikuma, nagu tantsutunde läbiviivatel latiinodel, kuid endalegi üllatuseks ei olnud see võimatu.”
Koos lastega maailma avastamist “ ja kõige uue kogemist on vahest küll keeruline korraldada, aga
see on alati ettevõtmist väärt.
”
Meie vestluses oleks hetkeks justkui jutt otsa saanud, Katrin võtab mõttepausi ja jätkab hoopis mõtlikumalt teemal. “Isegi kui mu elu ja karjäär tunduvad kõrvaltvaatajale kui tead- likult kavandatud ülespoole pürgimine, siis tegelikult on see olnud väga suurel määral juhuste mäng. Seda nii eriala valikul kui ka edaspidi teaduse vallas ning tööalaseid valikuid tehes. Näiteks olin ülikooli astudes ning eriala valides kindel, et õpetajaks ei taha ma saada.