Üheks etnograafilise uurimuse vastu suunatud kriitikaks on olnud see, et selles on raske objektiivselt hinnata valiidsust ja reliaablust. Traditsiooniliselt (positivistlikus paradigmas) tähendab valiidsus seda, kas uurimuses on mõõdetud seda, mida kavatseti mõõta või väidetakse mõõtvat; s.t kas uurimistulemused on paikapidavad. Reliaablus ehk korratavus aga seda, kas samades tingimustes, sarnaste osalejatega ja sama metoodikaga teostatud kordusuuring viiks eelnevaga samasuguste tulemusteni; s.t kas uurimistulemused on sõltumatud ajast ja uurijast ehk siis usaldatavad.

Kvalitatiivse, sealhulgas etnograafilise, uurimuse hindamiseks on uurijad üldjuhul eelistanud kasutada hinnangukriteeriumeid, mis erinevad terminoloogiliselt kvantitatiivse uurimuse omadest. Enamasti on välja pakutud järgnevad neli kriteeriumit (Lincoln ja Guba, 1985; vt ka Shenton 2004; Markula ja Silk 2011: 204-209):

1. usutavus (ingl credibility)
2. ülekantavus (ingl transferability)
3. usaldatavus (ingl dependability)
4. tõendatavus (ingl confirmability).