Etnograafilises uurimuses kasutatav termin ‘ülekantavus' on võrdsustav positivistliku paradigma terminiga ‘välimine valiidsus'. Viimane tähendab seda, millises ulatuses on ühe uuringu tulemused rakendatavad teistest situatsioonides või üldistatavad suuremale populatsioonile. Lähtudes etnograafilise uurimuse eripärast, s.t andmeid kogutakse piiratud keskkonnas ja väikese arvu inimeste seas, on võimatu näidata, et tulemused ja järeldused on rakendatavad teistes situatsioonides või inimrühmades. Oluline on Shentoni (2004: 69-70) kohaselt siiski siinkohal see, et uurija annaks uuringus piisavalt põhjaliku konteksti kirjelduse uurimisväljast (tegevuspaikadest ja juhtumitest), et lugeja saaks vajadusel ise teha sellise ülekande, s.t otsustada kuivõrd uuringus kirjeldatud nähtus ühtib nendega, mida ta on näinud ilmnevat teistes situatsioonides. Uurija peaks seega esitama endale küsimused:

• Kas minu uuring on kontekstiliselt lõpetatud? Kas see osutab selgelt kontekstile, milles inimesed tegutsevad?
• Tõenäolisus. Kas uuring pakub lugejale justkui kohalolemise tunde ning annab võimaldab neil mõista kultuuri?

Siinkohal on oluline küsida, kas ja kuivõrd etnograafilise uurimisprotsessi tulemused peaksid olema üldistatavad. Lihtsustatult vastates, analüüsi ja teoretiseerimise laad ei pruugi viia üldistusteni. Mõningatel juhtudel jäädakse uuringus pea täielikult kirjeldamise tasandile ning välditakse teoreetilist analüüsi. Siiski on Neumani (2003: 441) sõnul soovitatav teha uurimuses teooriad ja mõisted nähtavaks ning kirjeldada neid piisavalt selgelt ja üksikasjalikult, kuna ilma uurija poolt välja pakutud analüütiliste tõlgenduste või teooriateta, võiva uuringu lugejad kasutada enda ettekujutusi. Kuna need argised enesestmõistetavused sisaldavad üldjuhul dominantseid kultuuris käibel olevaid oletusi, eelarvamusi ja väärmõisteid, siis suure tõenäosusega ei kattu sellelt pinnalt tehtud lugeja tõlgendused ja üldistused uuringu autori poolt soovituga.