Mis see on, mida etnograaf teeb? Ta vaatleb, ta talletab, ta analüüsib, kuid eelkõige ta kirjutab. Kirjutamine on tähtis kvalitatiivse uuringu kõigis etappides. Kirjutades ja üle kirjutades (eksides ja end korrigeerides) suurendatakse oma uurimuse usaldusväärsust. Etnograafilise uuringu kirjutamine - nagu iga kirjutamine - nõuab distsipliini ja tööd; ja mitte üksnes praktilist sõnade kirjapanekut paberil või arvutikuvaril, vaid see nõuab tekstiliste praktikate suhtes kriitilise ja teoreetilise orientatsiooni omaksvõtmist (Hammersley ja Atkinson 1995: 239-240).

Kvalitatiivne uurimus pretendeerib lugeja tähelepanule sellega, mil määral suudab ta selgitada, mis uuritud paikades toimub, kahandada lugeja hämmingut (mis inimesed need küll on?), mida tundmatust taustast esilekerkivad arusaamatud teod loomulikult põhjustavad (Geertz 2007: 97). Clifford Geertzi (2007: 98) kohaselt tuleb kvalitatiivse uurimuse selgust mõõta sellega, kuidas teaduslik kujutlusjõud suudab lugejat viia kokkupuutesse võõraste inimeste eluga. Inimesed esitlevad oma kultuuri (mida inimesed mõtlevad, arutlevad või usuvad) käitumise kaudu (s.h kõne ja tegevused) spetsiifilistes sotsiaalsetes kontekstides. Käitumine ei anna tähendusi, pigem tähendused kujundatakse või leitakse uurija poolt. Liikumine sellest, mida on nähtud, kuuldud või loetud selleni, mida on tegelikult mõeldud, moodustabki etnograafia keskpunkti (Neuman 2003: 366-367).

Etnograafilise kirjelduse omadused

• see on tõlgendav,
• see tõlgendab sotsiaalse diskursuse voolu,
• tõlgendamine seisneb püüdes päästa niisuguses diskursuses "öeldu" selle kaduvatest toimumishetkedest ja fikseerida see loetavaks,
• see on mikroskoopiline (Geertz 2007: 101).