Usutavus tähendab positivistlikus paradigmas töötavatele uurijatele sisemist valiidsust, millega püütakse kindlustada, et uurimus mõõdab või testib seda, mida tegelikult soovitakse. Etnograafilises uurimuses tähendab usutavus aga pigem seda, kui ühtesobivad on tulemused tegelikkusega ehk kui täpselt kogutud ja analüüsitud vaatlusandmed kirjeldavad uuritud välja sotsiaalset elu. Kuna seda loetakse üheks olulisemaks teguriks etnograafilise uuringu usaldusväärsuse kindlustamise seisukohalt, siis siinkohal on üles loetletud (vt ka peatükk 2.1) usutavust tagada aitavad uurija poolt teostatavad sammud (Sheton 2004: 64-69):

• varasemates uuringutes end tõestanud uurimismeetodite kasutamine,
• uurimisväljaga tutvumine enne esimest andmekogumist,
• informantide juhuslik valik,
• triangulatsioon,
• informantide aususe kindlustamine (vabatahtlik kaasatus),
• korduv küsitlemine,
• negatiivne juhtumianalüüs,
• sagedased arupidamised uuringugrupis,
• kaasuurija poolne tulemuste kontroll,
• uurija ‘mõtisklevad arutlused',
• uurija taust, kvalifikatsioon ja kogemus,
• informantide poolne kontroll,
• tihe kirjeldus,
• võrdlus varasemate uurimistulemustega.

Neuman (2003: 389) pakub välja neli valiidsuse testi väliuurimuse täpsuse määratlemiseks:

1. Ökoloogiline valiidsus on see määr, kui palju uurija poolt kirjeldatud sotsiaalne maailm ühtib selles elavate inimeste maailmaga. Ökoloogiline valiidus saavutatakse, kui ilma uurija kohaloluta sündmused väljal oleks leidnud aset samamoodi.
2. Loodu lugu on üksikasjalik kirjeldus sellest, kuidas uurimisprojekt teostati. Projekt on valiidne, kui uurimisprojekti mittekuuluvad isikud näevad ja aktsepteerivad uurija valitud uurimisvälja ja uurijapoolsed tegevused sellel.
3. Informantide poolne kehtivaks kuulutamine saab teoks, kui uurija annab välitöö tulemused nende vastavuse kohta hinnangu saamiseks uurimuses osalenutele lugeda. Uurimus on informandivaliidne, kui nad tunnevad ära ja mõistavad uurija kirjeldustes nende endi lähedase sotsiaalse maailma.
4. Kompetentse seesolija tegevus osutab väljasolija võimele toimida väljal kui seesolija, s.t uurija on kindlustanud väljale nii füüsilise kui sotsiaalse juurdepääsu ning võitnud seesolijate usalduse.