Üheks etnograafilise uurimuse keskseimaks ja ka raskeimaks faasiks on ligipääs sellele väljale, kus uurimust teostada planeeritakse. Kuna uurija on enamasti „kõrvaline isik" (ingl outsider) uuritaval kultuuriväljal, on oluline juhinduda selgest strateegiast, kuidas uurija kavatseb kindlustada uurimise võimaluse väljal ning saavutada seal „asjasse pühendatu" (ingl insider) staatus. Väljale pääs ei tähenda üksnes võimalust vaadelda igapäeva elu ja rääkida inimestega; uurija vajab usaldusliku positsiooni saavutamist kultuuris (Markula ja Silk 2011: 162). Selleks et saavutada kultuuri mõistmist, ei saa uurija jääda lihtsalt objektiivseks ja distantseeritud vaatlejaks.

Väljale juurdepääsu strateegiad on jagatud kaheks faasiks (Cassell 1988: 93-95): „sisse saamine" (ingl getting in) ja „läbi saamine" (ingl getting on). Esimene tähendab füüsilise juurdepääsu saavutamist uurimiskohale ning teine sotsiaalse juurdepääsu tagamist.

Füüsiline juurdepääs

Füüsilise juurdepääsu saavutamisel mängivad olulist rolli esiteks „vahendaja" (ingl intermediary), kes kindlustab kontakti või sideme uurija ja uuritava rühma mõningate liikmete vahel ning teiseks „tagaja" (ingl guarantor), kes loob suhte uurija ja uuritava rühma vahel (Gobo 2008: 121). Erinevalt vahendajast kuulub käendaja ise uuritavasse rühma ning kes omab autoriteeti või keda usaldatakse rühma liikmete poolt.

Sotsiaalne juurdepääs

Sotsiaalne juurdepääs väljale saavutatakse enamasti „väravavalvurite" (ingl gatekeepers) kaudu. Need on inimesed, kes ühel või teisel moel on kesksed (domineerivad) uuritavas rühmas ja/või mängivad olulist rolli rühmas. Väravavalvurid toimivad seega otseses mõttes uurija kontrollijana või „läbi valgustajana" ning nendest sõltub, kas uurija saavutab koostöö rühma kuuluvate liikmetega (vt Hammersley ja Atkinson 1995: 63-79).

Kui väljale on juurdepääs tagatud, peab uurija pühendama küllaltki palju aega ja energiat rühma liikmete (vaadeldavate, küsitletavate) usalduse võitmiseks ning selle usalduse säilitamiseks kogu uurimise ajal, sest vastasel juhul võib uurija kohata tugevat vastuseisu ning vaadeldava nähtuse mõistmine jääb sel põhjusel puudulikuks (Gobo 2008: 118).